ometi oli kuskil sügavas südamesopis pisitsipakene lootust, et ehk läheb see number veel kord õnnelikult läbi. See oli samuti nagu surmaga: tead, et surema pead, aga kui keegi sulle lausa näkku ütleb, millal see sünnib, siis võpatad ometi. Aga see kestis ainult silmapilgu nõnda, siis oli Ott jällegi endine Ott ja lisas oma endistele sõnadele. „Noh, kui nii, siis nii, las käia, peremees. Andke raha ja ma kaon.“
„Kas nõuate kahe nädala palga ette või kuidas?“ küsis Sass. Ott mõtles pisut ja vastas siis:
„Ei, peremees, parem ärge andke, nii või naa, aga mina ise olen süüdi. Makske kolme päeva raha teepassiks, sest päris süüta pole ka teie ise, peremees.“ Viimased sõnad rääkis Ott juba naljatades.
„Ma olen ju teiega küll kannatand,“ ütles Sass, nagu end kaitstes.
„Muidugi, peremees,“ vastas sulane, „aga milleks paganaks on teil nii kena tütar!“
Sass ei osanud sellele midagi vastata, aga ta ei saanud ka midagi parata, et need poisi sõnad ja poiss isegi talle sel silmapilgul meeldisid. Ja nagu mõistaks Ott peremehe tundmusi, rääkis ta pool naljatades, pool tõsiselt edasi:
„Ma olen nõnda loodud, peremees, et kui on kusagil läheduses ilus tüdruk, siis ei saa ma magada, mitte ei saa, tee, mis tahes.“
„Aga ükski tüdruk ei seisa ju kaua ilus, kui poisid öösel läbi akna hakkavad tema juures käima,“ ütles Sass nüüd. Neid sõnu kuulasid Maret ja Oskar tagakambris läbi irvakil ukse pealt, sest Sass ja sulane tegid oma lõpparveid eeskambris. Aga poeg kuulis isa sõnu hoopis teisiti kui ema, sest tema kuulas mehe, ema aga naise kõrvadega. Sellepärast ütles poeg etteheitvalt endamisi isale:
