„Kaabaka,“ kostis äkki kaugemalt nurgast poisi sõnade vahele Helene suust.
„Ainult kaabaka,“ kordas nüüd ka Juuli ja tema hääles süttis viha. „Ah selleks sa tulidki täna veel kord siia? Tahtsid näha, kas ma ikka veel sind taga nutan, ja kui see nähtud, siis pane hõlmad vöö vahele ja mine, ainult uksevahelt küsi veel, et kas maja saab või ei saa.“
„Te olete mõlemad napakaks läind,“ hakkas poiss, aga Juuli hüüdis vahele:
„Ei, ma olen hulluks läind! Ma kaotan viimse arunatukese, et ma sind täna veel kord uskusin ja su endale ligi lasin. Ma lähen iseendale vastikuks, jälgiks, raisaks, saastaks, ma ei tea kohe, mis ma teeks!“ Ta murdis oma käsi, nii et poisski võis pimedas nende raginat kuulda.
„Juuli, kallis,“ ütles Helene nurgast paluvalt, „ära võta teda nii tõsiselt. Ta on lontrus ja selleks ta jääb, täna jumalat, kui temast lahti saad.“
„Noh, siis on ju kõik hea,“ ütles Ott ja tõusis asemeäärelt. „Head ööd!“ Ta läks käsikaudu ukse poole. Aga kui ta puutus juba haaki, peatus ta veel korraks ja ütles: „Tähendab sellest, mis meile lubatud, ei taha sa rääkida?
„Inimeseloom, saa ometi ükskord aru: mina tean sellest sama vähe kui sinagi. Vanaisa pole veel otsustand, peab ootama,“ vastas Juuli, kelle hääles kostis uuesti nagu lootussädemeke.
„Ootama,“ kordas poiss. „Surmalaupäevani, mis?“
„Noh, siis mine tapa vanaisa ära, kui sul aega pole oodata!“ hüüdis Juuli hullunult.
„Milleks mina?“ küsis poiss asjalikult. „Kel jänu, sel jalad.“
„Issand! Kui kole ja jälk see on!“ hüüdis Juuli, ja jällegi kostis pimedusest midagi, mida oleks võinud pidada