dise asemele. Või tulevad kõik tagasi, kui nad saavad vanemaks?“
„Võib-olla tulevad kõik,“ ütles Indrek.
„Nii et Andreski oleks tulnd, kui jumal oleks talle päivi and?“ küsis isa.
„Kes teab, ehk oleks ka tema tulnud,“ arvas Indrek. „Sest inimesega on nagu metsloomagagi: jookseb mis jookseb, vanasse paika tuleb ikka tagasi.“
„Aga minu isa ütles ikka, et murdjad ei tule tagasi, iseasi, kui neil on pesa,“ vaidles vana Andres vastu. „Ilves, raip, pistvat kas või mitukümmend versta otseteed edasi. Samuti ka nugis.“
„Joosku kas või sajad ja tuhanded verstad,“ rääkis Indrek pooleldi nagu naljatades, „aga tagasi tuleb ta ikka; või kui ei tule tema, siis tulevad ta pojad, sest maailm on ümmarik ja meie kõik oleme ainult eksijad, kes teeme väiksemaid või suuremaid ringe. Öeldakse isegi, et terved rahvad pöörduvad vanasse paika tagasi: tulevad jälle kord kivistest linnadest emakese-maalapi juurde.“
„Aga küll on see hull, et kõik esimese õhinaga plehku panevad,“ kurtis isa. „Seal on see minu viimne võsu Sasski. Küll mina temale rääkisin ja südame peale panin, et ta tuleks ja jääks Vargamäele, võtaks kõik oma kätte, mis siin on, aga ei — ei taha. Ennem mässab ta mööda maailma või ja munadega, vasika- ja rebasenahkadega. Ja mul ei jäänd midagi muud üle, kui pidin selle teise Sassi kutsuma, kes tegi inimestele kiriku juures puusärke, kappe ja kummuteid. Kutsusin Mareti mehe, selle vigase jalaga, ja andsin Vargamäe tema kätte, nii et kui kaon mina siit, siis kaob ka minu nimi. Veri jääb, nimi mitte. Aga Mareti Sass elab ka Vargamäel, nagu teeks ta ini-
