ta usub — tüdruk ainult vigurdab, ainult mängib, et teda ärritada. Ott võtab ikka enam ja enam tuld, kuni muutub peaaegu hellaks ja õrnaks. Ta tulnud ju nii põksuva südamega, sest ta pole tahtnud muidu lahkuda, kui tahtnud tingimata enne rääkida. Aga mis asja ta räägib, mis jutt see on, mis ta nõnda räägib, kui ta istub üksinda pimedas. Ah jaa! Ükskord olid teissugused ajad, aga need ei tule enam kunagi tagasi, sest kes annab inimesele tema eksituse andeks. Ei keegi! See on juba ilmas nõnda, et kui oled kord eksinud, siis ei aita mingisugune kahetsus, sest keegi ei usu su kahetsust, keegi ei näe su südant läbi.
Ott rääkis nõnda tükk aega, rääkis mõttetult, kuid nukra häälega ja alistunult, nagu põlvitaks ta tüdruku ees põrandal ja valutaks oma eksinud südant. Ja jällegi sai kord tõeks, et õnnetu naise armastus on nagu vanapagan, kes sööb hädaga kärbseidki. Ott söötis Juuli armastust sõnakärbestega ja see sai söönuks ning sirutas talle oma lahutatud käed, janunevad huuled ning häbelikult tõrkuva rüpe vastu. Selles kurdunud armastuse elustavas loidangus kuumendas tüdruku hinges ja ihus ainult kõrvetav valu, milles ühinesid nukrus ja rõõm, naiselik andumus ja emalik õrnus, andestus ja tasumishimu, unustus ja mälestus. Oli võitmatu tung veel kord loota, veel kord uskuda, sest võib-olla sünnib ometi kord Vargamäel usu läbi ime. Sünnib selline imelik ime, et Mäe Ott tuleb Oru Juuli juurde tagasi ja nad asuvad lõpuks ometi oma majakesesse elama, mis on ehitatud taha väljaotsa, sealsamas ka koppel ja karjamaa.
Niisugune oli Juuli lootus ja usk, kui Ott söötis tema õnnetut armastust nagu vanapaganat kärbestega. Aga kui poiss tegelikult tundis, et tüdruk teda tõepoolest ikka veel armastab, siis jahenes ta varsti. Südagi jättis oma harva
