küttis Elli viha, Maretis aga soojendas ta tänutunnet tüdruku vastu.
Kuid Ott oleks praegusel silmapilgul võinud Tiina ilma pikemata ära kägistada, nii meeletu tundmus oli tal, kui ta seisis väljas rohuaia taga, kuhu oli pääsenud samast aia-august, mis oli olnud tema põgenemisteeks mõni nädal varemgi. Siis lõppes kõik hästi, sest teda polnud tol korral keegi näinud ja teda ei võidud milleski süüdistada, vaevalt kahtlustadagi. Täna läks kõik kuradile, nõnda lausus Ott aia taga seistes endamisi. Sest peremees oli juba paar korda hoiatanud ja nüüd pidi paratamatult lõpp tulema. Ellil oli õigus olnud, kui ta oli Tiina eest hoiatanud, aga Ott polnud seda kuulda võtnud. Ta oli tüdrukule peale käinud, tehku tema ainult aken tripist lahti, kõik muu jätku tema hooleks, sest tema saab kõigega hakkama. Aga ei saanud! See, keda ta oli sõimanud kuivaks, nii et ta krõbiseb, oli võitnud. Ta oli võitnud selle kandi pealt, mida Ott polnud osanud aimata ega oletadagi, — ta oli võitnud oma hirmuga ja vargusega!
Igatahes Ott tundis end löödud mehena, sest elu polnud tal Vargamäel enam kuidagiviisi. Kõige targem oleks kimpsud-kompsud kokku panna ja jalamaid lahkuda, sest see oleks kõige targem, aga tal on palka sees ja seda ei saa ta siia jätta, sest muidu ei pääse ta liikuma. Tähendab, peab hommikuni ootama, peab kõigile veel kord näkku vaatama ja siis minema. Aga süda peksab sees — harva ja tugevasti, sest ei ju kao haistmeist hullustavad lõhnad, mis kargasid toast põgenedes temaga kaasa, tal ei kustu kätest palav ja pehme ihu, mis tundus nagu noppimist ootav puhkenud õis. Ja nagu oleks sel aiaaugul, kust ta läbi pugenud, mingisugune nõidlik võim, Ott ei saa midagi parata, vaid ta jalad hakkavad teda kandma Oru poole,
