„Oled sa selle teisega juba abiellunud?“ küsis Oskar.
„Sa oled, jumala eest, napakas!“ hüüdis Ott. „Kui mina kõigiga tahaks abielluda, kes mulle on teised olnd, siis ei luba seda juba seadus, muust rääkimata.“
„Aga mina ei luba, et sa minu õega abiellud, kui sul nii palju teisi, sest sellest elust ei või niikuinii midagi välja tulla,“ ütles Oskar.
„Lööd ikkagi mu maha?“ küsis Ott naljatades.
„Jah, löön maha, kui sa mu õde rahule ei jäta,“ vastas Oskar tõsiselt.
„Noh, siis pole parata,“ ütles Ott nagu alistunult, „kui surm, siis surm. Mina pole veel ühtegi tüdrukut jätnud teise mehe pärast, küllap saan ka sinuga hakkama. Aga esimest korda on mul tegemist selle vennaga, keda ma armastan.“
„Sina armastad!“ mõnitas Oskar. „Sinu armastus on nagu ila, mis jookseb hullu koera suust!“
„Ja sinu armastus on kuiv nagu seegi, keda sa armastad — ta krõbiseb!“ vastas Ott irooniliselt.
Samal silmapilgul astus Maret aida ette ja jõudis just õigeks ajaks pärale, sest muidu oleks poiste vahel tingimata lööminguks läinud.
„Mis te siin porisete kahekesi,“ ütles Maret. „Sina, Oskar, tule toa juurde, mul on seal abi tarvis.“
„Jäta mind rahule,“ vastas poeg tusaselt.
„Perenaine, kas mina ei võiks Oskari asemel tulla?“ küsis Ott.
„Ei, Ott,“ vastas Maret, „mul on just Oskarit tarvis.“
Ja ema ei jätnud enne mangumast, kui poeg pidi kaasa minema.
Ott jäi üksi aita ja nüüd oleks tal aega olnud oma seisukorra üle järele mõtelda, kuid tal polnud õieti midagi
