Sa ei oleks pidand aidaust avama, sest ega ta väevõimuga ikka sisse poleks murdnud.“
„Ema, ega mina polekski teda sisse lasknud,“ seletas Juuli, „aga Helene käis mulle kangesti peale, et lase ta pealegi sisse, me oleme ju kahekesi, mis ta meile ikka saab teha. Nõnda see siis tuligi, sest ma kuulasin lõpuks Helene nõu.“
„Noh, ja nüüd kuula minu nõu,“ rääkis ema: „kannata ilusasti ära, ootame ja vaatame, mis sest tuleb, küll jumal pöörab veel kõik heaks.“
Aga Juuli oli oma mõtete ja tundmustega ummikusse sattunud, kust polnud tema enda arvates väljapääsu.
Nõnda siis kestis Orul endine rõhutud meeleolu edasi, sest Juuli nakatas ka kõiki teisi. Ainult Helenesse ta ei suutnud mõjuda. Helene oli kogu Vargamäel ainuke, kel kippusid laulud peale, Helene ja vana sauna Andres, sest ka sellel laulis süda sees, kuigi ta kurk enam ei kumisenud. Nõnda ei kuulnud keegi vana Andrese laulu, mis helises tema südames, ja sellepärast võis ta leelutada kas või päevad otsa uutest ja parematest päevadest Vargamäel, mil siin valitseb juba üks veri — Andrese enda ja tema esimese naise Krõõda veri. Kuid Helene, kel ei laulnud mitte ainult süda sees, vaid ka suu peas, nii et kõik võisid seda kuulda, sai emalt sagedasti tõrelda.
„Mis sa, pime, karjud järjesti,“ ütles see, „eks sa näe, mis Juuliga on. Sa nagu aina rõõmustad tema häda üle.“
„Ei, ema,“ vastas Helene, „aga milleks ma tema häda pärast peaksin norutama, küll minul tulevad omad hädad, eks ma siis jõua nina maaterale lasta. Ja kas ma küll Juulit ei hoiatand! Kas ma ei öelnd talle, et see poiss on petis, ta ainult mängib, ära võta teda tõsiselt, aga Juuli ei kuuland, võttis ikka tõsiselt, noh, nüüd on käes, ongi tõsiselt.
