sioon on elu ja kui õudselt üksikuna inimene seisab maailmas. Meelehärdus haaras voogava lainena kogu olemuse.
Samal ajal keegi võõras noormees tuli rattal kihutades mööda põlluteed väljaotsa poole ja, silmanud Indreku, kargas rattalt maha ja küsis, kustpoolt Indrek tulnud ja kas ta ehk karjakelli pole kuulnud. Nõnda sobis nende vahel jutt ja Indrek küsis, kas siin mail veel põtru leidub või mitte.
„Pole sellist kaupa enam,“ rääkis noormees uhkustavalt. „Kes siia tuleb, see sureb. Nüüd on igal mehel oma vintraud ja selle otsa eest ei pääse ükski põder. Ja kuigi meie ise hoiaks, salad teevad nad ikkagi sirgeks. Parem siis juba ise ja kas või salaja.“
„Nii,“ lausus Indrek.
„See on kultuur,“ rääkis noormees iseteadlikult. „Sestsaadik, kui oleme iseseisvad, kasvab kultuur kiiresti, lehtki ütleb seda.“
„Jah, kiiremini kui metsloomad jõuavad sigida,“ rääkis Indrek.
„Aga muidugi, loom inimese tarkuse vastu ei saa,“ oli noormees nõus, jättis head õhtut, istus ratta selga ja kihutas minema, et kuulata, kas kuskilt ei kosta karjakellad.
„Kultuur, kultuur,“ kordas Indrek ja tüüris jällegi jõe poole, et jõuda sillale. „Okastraat ja vintraud,“ lausus ta natukese aja pärast.
Jõudnud jõesilla juurde, ta jäi seisatama ja vaatles neid suuri kive, mis seisid endiselt neil paigul, kuhu Hundipalu Tiit nad aastakümnete eest pannud. „Kas ka see on kultuur?“ küsis Indrek endamisi ja kahtles selles, sest kultuur tähendab ikka millegi või kellegi hävitamist. Ei, ei, need kivid pole mingi kultuur, nad on ainult kivid, et inimesed võiksid käia kuivi jalu veest läbi.
