jutust sai varsti põnev eluküsimus. Sest Ott küsis Ellilt kohe:
„Mis pärijat see Oru vanamees taga ajab, Orul on ju pärijad?“
Elli ei teadnud ega osanud asja õieti seletada. Sellepärast pöördus Ott otseteed Indreku kui jutu algallika juurde. Kuid Indrek, püüdes poisist vabaneda ja end mitte asjasse segada, ütles, et tema pole Oru taadi jutust selget taipu saanud, mis ta õieti mõtleb või tahab. Ott sellega ei leppinud, sest kahtlus näris rinnas. Paari päeva pärast tegi ta vana Andresega juttu ja nüüd sattus ta õigele soonele: ta kuulis kõik, mis süda soovis, kuulis veel rohkemgi, sest kui Andres nägi, et Ott on tema jutust huvitatud, siis seletas ta temale asja põhjalikult, alates nii-öelda iidamast ja aadamast. Nagu iga pika jutuga, aetagu seda kahe või mitme vahel, samuti sündis ka siin: midagi jäi arusaamatuks, pealegi veel mõlemale poolele. Ott ei mõistnud kuidagi, miks polnud ta tänini kordagi vana Andresega tõsisemalt juttu teinud, sest siis oleks ta ehk Oru pärijalugu juba ammugi kuulnud ning oma asja hoopis teisiti ajanud. Vana Andres omakorda ei saanud kuidagi aru, miks poiss temaga juttu vestma tükib, miks ta aina küsib ja pärib, ise aga sealjuures vihaseks muutub, nagu räägiks tema, Andres, paha pärast. Andres ei mõtle ju mingit kurja sellega, et tema tahaks ka Orule iseoma ja oma esimese naise Krõõda verd. Mis on Otil või mis on kellelgi sellepärast pahanduda?
Ja ometi süttis Otis Andrese pikka juttu kuulates otse tuline viha. Tema tundis, et teda on petetud, ninapidi veetud, lihtsalt haneks püütud. Juba algusest saadik! Sest Oru Karlal endal pidi ometi seisukord selge olema, kui ta kutsus Otti endale väimeespojaks, nii-öelda koduväiks. Tähendab asi hoitakse saladuses, et saaks tütred mehele;
