„Ma ju ütlesin teile metsas, et mina näen ka,“ rääkis Indrek.
„Siis on mul veel rohkem häbi,“ ütles tüdruk ja pööras nüüd pilgu kõrvale. „Ainult mõelda, et see poiss näeb sedasama, mis teiegi, härra! Aga kraavi juures te seletasite seda nii ilusasti — ütlesite: nemad ei näe minu ilu, nemad ei vaja seda ja sellepärast ei näe. Ja te ütlesite veel, et teie näete. See oli nii ilus, et nemad ei näe ja teie näete. Nüüd te juba ütlesite, et ka nemad näevad. Aga mina ei taha, et nemad näevad. Las see poiss tuli muidu niisama mulle kallale, aga minu ilu pole tal tarvis näha.“
„Hea küll,“ naeratas Indrek, „las ta siis tuli muidu niisama. On teie süda nüüd rahul?“
Aga Tiina süda ei olnud nähtavasti ka sellega rahul, sest ta ütles:
„Härra, te kiusate mind.“
„Kuis nii, mina kiusan?“ küsis Indrek. „Ega te ometi lõpuks arva, et ma omast peast teile neid asju räägin. Ma rääkisin isale seda enne kui teile, küsige temalt, kui te muidu ei usu.“
„Tähendab, siis ka teie vana isa teab juba, et Oru poiss nimetab mind ilusaks tüdrukuks?“ küsis Tiina.
„Ei, seda ta ei tea, ta teab ainult, et Pearu käis teil kosjas,“ seletas Indrek muiates. Aga Tiina võttis need sõnad sootuks tõsiselt ja ütles rõõmsalt:
„Jumal tänatud, et isa seda ei tea, muidu oleks mul ka tema ees häbi ja see oleks veel hullem.“
„Miks see siis hullem oleks?“ küsis Indrek.
„Isa on ju nii vana, sellepärast,“ seletas tüdruk. „Isa võib varsti surra ja kui mõelda, et ta sureks vale arvamisega minust, siis on see nii hirmus.“
Aga Indrek ei saanud kuidagi aru, mis oleks selles