milleks ta küll peaks selle soopedaka kallale asuma kirve või saega.
Nüüd kõndis ta üsna huupi mööda sood, mis tundus võhivõõrana. Ta unustas kraavi hoopis, kus oli kord vett paisutatud, riieldud ja ärbeldud. Ta otsis ja ei leidnud enam taliteed, kust olid millalgi liikunud lumega heinakoormate voorid, jättes heinakõrsi ja -pepri põõsaste äärde, kuhu jänesed tulid öösiti sööma, jättes tõenduseks pikki jälgi ja ümmarikke pätsikesi. Igal pool aina põõsastik, rägu ja mets, mis oli paiguti nii paks, et varjas päikese täiesti.
Äkki Indrek sattus okastraadist aiale ja jäi vahtima, nagu näeks ta viirastust. Okastraat siin! Jah, ta oli lihtsalt puust puusse tõmmatud ja läks nõnda edasi aina tiheneva ja kõrgeneva metsa poole. Tähendab piir, lausus Indrek endamisi ja läks okastraadi juhituna.
Tal tuli äkki meelde, kuidas köster ja kirjutaja olid kord jõe ääres südaööl vaielnud isamaaliste küsimuste üle: köster oli tahtnud kord kuulda Jõessaare mail koorilaulu, see pidi olema tema arvates see õige luule, kirjutaja aga arvas sellegi luule olevat, kui tema käib südaööl kolm korda jõepõhjas oma kahva otsimas. Vaesed mehed! Kui nad ometi nüüd tuleksid ja vaataksid, siis nad näeksid, et kõige õigem luule on okastraat, mis läheb ühelt elavalt puult teisele.
Jõe äärde jõudes Indrek tundis äkki, kuis tal lõi naerule suu ja kogu ihu ning hing: siin oli kõik nõnda, nagu oleks ta alles mõni päev tagasi siit lahkunud. Ainult lähemal ja kaugemal lömitavad mustjashallid küünid oleksid nagu rohkem maa ligi lömitanud ja jõevesi vaiksemaks jäänud: havid ei lobistanud enam vookaelades kõrkja-
