raskesti haavatult haige. Mis poisil just viga või kust ta oma haavad saanud, seda Ott ütles mitte teadvat. Kuid tema sõnu oli raske uskuda, sest ta hakkas Tiinat iseäraliku pilguga mõõtma — Tiina tundis, et ta mõõtis, nagu otsiks ta oma pilkudega vastust küsimusele, mille Indrek oli metsas esitanud, kui ta rääkis poisi ja Tiina verest. Mõne päeva pärast võis aru saada, et ka Elli hakkab Tiinat mõõtma eriliste pilkudega, mispärast pidi otsusele jõudma, et Ott on ka temale juba midagi rääkinud. Nõnda siis seisid teadmatuses veel Sass, vana Andres ja karjapoiss ning kogu neljajalgne Vargamäe pere, välja arvatud ainult Mulla, kes mäletas sedagi, kuhu Indrek pani pussi, sest ta käis mitu päeva tagantjärele kuuse all nuuskimas, nagu kardaks ta, et keegi võiks puu otsa pussile järele minna.
Varsti sai aga ka Sass asjast kuulda, kuigi ta õieti ei teadnud, mis asi see oli. Ta käis laadal ja seal oli Oru Karla tema juurde tulnud juttu ajama, kuigi seda polnud sündinud juba mitmel-setmel aastal, ja mitte sellepärast, et Karlal poleks jutt Sassiga sobinud, vaid et Sassil ei sobinud Karlaga. Sass arvas nimelt, et Karla ajab liiga pikka juttu, ajab tühja juttu. Tema räägib nagu põline Vargamäe peremees, kel aega küll. Aga Sass oli endine puusärgitegija ja tema ütles, et kui tema oleks tööpingi juures ajanud pikka peremehe juttu, siis oleksid kogu kihelkonna surnud jäänud matmata sel lihtsal põhjusel, et neil poleks olnud puusärke. Selle oma arusaamise jutu pikkusest oli Sass kaasa toonud ka Vargamäele ja nõnda ei sobinudki tal jutt Oru Karlaga. Aga laadal oli ta paari tuttava seltsis teinud endale pisikese laadapea, nagu ta ütles, ja sellepärast tahtis ta mitme aasta pärast kord jälle oma üleaedse juttu kuulata. Nõnda nad siis olidki laadaplatsi ääres rõõtsakil oma vankreil ja vestsid sõnnikuveost, heinateost, viljakasvust, piimahinnast,
