ei leia teda ilusagi olevat, aga ta ei söandanud. Sellepärast võis Indrek jätkata:
„Teie olete Vargamäe tarvis liiga nääpsuke, sellepärast ei või teie ka ilus olla. Üldse arvan mina: keegi pidi poisile teie ilu kiitma, ilma et ta ise teie ilu oleks uskunud.“
„Härra, teie teete mulle koledasti häbi,“ ütles tüdruk, aga Indrek ei võtnud seda kuuldavakski, vaid ajas oma mõtet edasi:
„Teid pidi poisile kiidetama mitte ilu pärast, vaid mõnel muul otstarbel, see on kindel. Teid kiideti selleks, et poissi teile kallale ajada, see on minu arvamus.“
„Aga nõnda on ju asi veel hullem,“ ütles tüdruk.
„Muidugi hullem,“ kinnitas Indrek, „aga kui see nõnda oleks, siis poleks kohtukäimist karta, asi jääks seks, mis ta on. Sest see, kes poissi takka kihutas, peaks kartma juurdlust — poiss võib tema välja anda. Nõnda et meil on ikkagi kõige targem puss mättasse jätta ja ise vaikida.“
„Perenaine saab ikkagi teada, kui ma nõnda koju lähen,“ ütles Tiina.
Muidugi, Mareti eest oli raske asja varjata, sellega pidi juba tahes või tahtmata leppima.
„Härra, palun, minge teie ees,“ ütles tüdruk, kui nad minema hakkasid, „ma ei taha, et te mind nõnda vaatate, nagu ma praegu olen.“
„Rumal tüdruk,“ vastas Indrek talle pool tõsiselt, pool naljatades, „kui te ise teaksite, kui kena te oma harukordses riietuses olete.“
Ütles ja hakkas minema, endal labidad kolisesid seljas. Aga Tiina läks üleni punaseks ja ta katsus maksku mis maksab Indreku jalajälgedesse astuda, hoidudes ise talle nii ligi, et kui see puuokste pärast oma labidad madalamale langetas, lõi ta nendega tüdrukule pähe.
