„Tiina, te olete tõepoolest tubli tüdruk,“ ütles Indrek vahele. „Aga kuulge, kas te ei ütleks mulle päris lihtsalt: kas see veri, mis ma teie riietel esiteks nägin, oli ainult poisi veri või oli selles ka teie oma?“
Tüdruk vaatas nagu ehmunult mehele otsa ja vastas siis:
„Härra, seda ma ei tea.“
„Küll te juba teate,“ ütles Indrek, „aga te nähtavasti ei mõista minu küsimust.“
Nüüd pöördus tüdruk Indrekust sootuks kõrvale ja tegi kätega liigutusi, nagu tahaks ta need häbi pärast silmade ette tõsta. Alles natukese aja pärast ütles ta üsna vaikselt:
„Härra ei peaks minuga nõnda rääkima, härra peaks viisakas olema.“
Aga niipea kui Tiina need sõnad oli ütelnud, meenus talle, et ta kellelegi teisele oli viisakust õpetanud, ja äkki muutus see õpetus talle mitte ainult vastikuks, vaid ka jälgiks. Sellepärast pöördus ta uuesti Indreku poole tagasi, vaatas talle isegi korraks otsa ja ütles suure kindlusega:
„Härra, kui see oleks sündinud, siis oleks ma selle pussiga enda kohe tapnud.“
„Seda oleks raske teha olnud,“ arvas Indrek.
„Kas tal siis ots südamesse ei ulata?“ küsis Tiina peaaegu asjalikult ja seletas edasi: „Kui ma seal metsas talle järele jooksin, siis ma mõtlesin, et ots ulatab südamesse.“
„Küllap tema ots juba südamesse ulatab,“ vastas Indrek, „aga või sa siis alati kohe südant tabad.“
„Süda on ju siin, näete, härra,“ surus tüdruk mõlemad käed vastu rinda. „Siin on südameauk-“
„Südameauk on küll seal,“ seletas Indrek, „aga süda ise on siin, siit saab ta kõige paremini kätte.“
