„Kõrtsilora, ega see pole ometi mõni kutsumine,“ vastas Karla.
Nüüd langes Oru perenaise süda sees hoopis ära ja ta hakkas nutma.
„Mis kullatükk see poisirajakas sinule siis on, et sina tema pärast oma silmi pühid?“ küsis Karla.
„Mitte minule,“ vastas eit.
„Kellele siis?“
„Eks ikka Juulile.“
„Tüdruk tahab kere peale saada,“ otsustas vanamees lühidalt.
„Ei aita enam,“ kaebas ema nuttes.
Alles nüüd taipas vanamees, kuidas lood, ja ta ütles kurjalt:
„Kus siis sinu silmad olid, eit?“
Aga eit nuttis ainult, sest tal polnud silmi õigel ajal olnud, selles oli vanamehel õigus. Enda vabanduseks eit oleks võinud ainult ütelda, et vanadel pole kunagi õigel ajal silmi noorte tarvis, nad tulevad oma silmadega ikka kas liiga vara või jäävad hiljaks. Nõnda oli Vargamäel enne, nõnda on see nüüd ja nõnda see vist jääbki, nagu oleks jumal seda nõnda seadnud.
„Poisirajakas, saatan, tuleks maha lüüa,“ arvas Karla natukese aja pärast. Aga eit vaidles sellele kohe vastu, öeldes:
„Ei, vanamees, mis see enam aitab! Ja kas ta nii halb ongi. Ta lubab Juuli ära võtta, kui…“
Aga Karla ei tahtnud esiotsa selle mõttega leppida ja ütles eide sõnade vahele:
„Kuidas see siis nõnda tuli? Tüdrukud magasid ju kahekesi.“
