„Eeskambris magab ju ka inimene, mis õhku sealtki tuleb,“ ajas Elli oma.
„Tiina on nääpsuke, tema ei tarvita kuigi palju õhku,“ arvas ema. „Tee aga uks rohkem lahti.“
Elli kriiksutas pisut ust ja ütles siis:
„Sellest aitab nüüd küll.“
Aga uksejant äratas isa, kes oli parajasti uinumisel, ja ta ütles peaaegu pahaselt:
„Mis ratsutamine see nüüd selle uksega on seal, nagu oleks see mõni kuntsiasi.“
Need olid hädaohtlikud sõnad, sest nad vihjasid sinnapoole, nagu oleks isal Elli salajasist mõtteist juba aimu. Aga nagu sagedasti, et kui häda kõige suurem, siis abi kõige ligem, samuti ka praegu. Ellil tuli õigel ajal õige mõte ja ta vastas ka nagu pahaselt:
„Teil oleks see uks nagu tähtsam kui oma laps! Ma tahaks ta koomale lükata, et eeskambri aknast ei saaks valgus hommikul nii vara silma paista, aga ei tohi, nagu oleks selle uksega tõesti ei tea mis.“
See mõjus. Ema ajas küll veel vastu, aga isa, kes armastas magada, silmad pimeda poole, ütles:
„Eks sa siis lükka ta pealegi pisut koomale, kui sa muidu ei saa, aga päris kinni ära pane teda.“
Nõnda siis lõpuks uksega jäigi, ja järgmisel päeval Elli võis oma võidust Otile teatada.
„Aga me peame pisut ootama, kohe ei või, ema sai ehk haisu ninasse,“ seletas Elli. „Las nad harjuvad sellega ära, et uks on nii koos, paari päeva pärast ma katsun veel koomale, siis pole enam midagi karta.“
Sellega oli ka Ott nõus. Aga kui lõpuks jõudis see öö, kus Elli tasakesi aknad avas — nii tasakesi, et ema seda isa valju norina kõrval põrmugi ei kuulnud, — siis juhtus
