noortele tüdrukutele asjalikkust, see on väsitav ja tüütu. Noor tüdruk endale naiseks võtta, see on teine, sest kui sa teda siis õpetad ja temaga jändad, siis õpetad iseendale, aga võõraste tarvis hakata misjonitööd tegema ei tasu vaeva. Nõnda arvas Ott.
Ometi pidi ta varsti veenduma, et Vargamäel polegi nagu õigeid täiskasvanuid naiste seas. Sest ei kulunud kuigi palju aega, kui Oru aidaski võeti teda suure tönniga vastu, nagu oleks seal äkki teada saadud, et Mäe Elli käib kõigi silme all nutuse näoga ümber, mispärast üldine viisakus ja hea komme nõuab Oru tüdrukuiltki „pilliajamist“. Ja mis kõige metsikum: nutsid mõlemad, Juuli ja Helene, viimane ehk veel rohkem kui esimene, olgugi et Otil polnud temaga mingit tegemist. Oli Helenel ehk sellest kahju? Või tundis tema õe häbi teravamini kui see ise, kes oli pimestatud ja tuimendatud oma elamustega?
Ott ei jõudnud veel mingile otsusele, kui keegi kobistas juba aidaukse taga, nagu oleks just seda valvatudki, millal poiss aita ilmub.
„Tehke uks lahti,“ käskis naise hääl, milles Ott arvas tundvat tüdrukute ema.
Soo, jumal tänatud, nüüd oli Otil äkki kõik selge: tema oli teolt tabatud. Ja esimeseks mõtteks välgatas tal peas: tõusta — sest ta istus Juuli aseme äärel —, avada uks ja panna ülepeakaela „putked mängima“, nii et ei kuuleks ega näeks praegu enam midagi, tulgu pärast mistahes. Ja hiljem kahetses ta nii mitu korda, et ta polnud oma esialgsele ajele järgnenud, sest see oleks asjale tõepoolest kõige lihtsama ja paremagi lõpu teinud.
Aga ta laskis esimese õige silmapilgu mööda, ja kui ta pärast oleks tahtnudki veel „sääred teha“, nagu ta seda mõttes nimetas, siis polnud see enam võimalik. Sest Juuli
