„Ma olen ju mees.“
„Kas siis kõik mehed teevad nõnda?“ küsis Elli.
„Küllap vist,“ vastas Ott, sest kindlat vastust ta ei teadnud: ta oli ju kogu oma ea elanud oma nahas.
„Nii et te räägite sõnu ja teete tegusid, aga ise ei mõtle ega tunne midagi,“ katsus Elli mõista.
„Ei noh, miks ei tunne, aga ega see siis kaua kesta,“ seletas Ott. „Miski ei kesta kaua. See on nagu võidujooksmisega. Kaua sa ikka jooksed, väsid ju ära, sest ega sa jahikoer ole, et jooksed päevad otsa.“
Sellest ei saanud Elli aru. Tema arust pidi kõik kaua kestma. Ja ta ei võinud midagi parata, et tal hakkas ihu põlema ja veri leegitsema himust poisile tõendada, teda veenda, et on midagi, mis kestab kaua ja ei lähe üldse mööda. Temas, Ellis on see, mis jääb püsima, temas on midagi, mis teistel puudub. Ja tal hakkas Otist peaaegu hale meel, et see jookseb mööda laia maailma ümber ja ei leia, kus jääda peatuma, nii et Oskargi nimetab teda hulguseks. Elli tahaks sellele hulgusele kodu anda.
Selliseid mõtteid ja tundmusi tekitas Elli noor kuumendav keha ja leegitsev veri. Aga ükski ei teadnud sellest midagi, keegi ei osanud seda aimatagi. Ott poleks sellest ehk siiski aru saanud, kui Elli oleks seletuseks kas või kogu oma sõnade tagavara kokku otsinud. Ema oleks oma tütrele küll kaasa tundnud, aga vaevalt oleks ta tema tundmusi õieti taibanud. Ainuke inimene, kes teda ehk oleks mõistnud, oli Tiina, aga selle vastu põles ta tulises vihas, isegi ei teadnud, miks just. Kas ehk ainult sellepärast, et see teda mõistis ja talle kutsumatult appi ruttas?
Ka Ott kandis Tiina vastu südames viha, olgugi et mitte nii kuuma kui Elli. Ott arvas, et poleks Tiina oma keelekandega vahele seganud, siis oleks kõik pikkamisi
