„Käid sa Orul?“
„Olen paar korda käinud.“
„Aga Eedi ütleb, et öösel,“ sai Elli lõpuks lausuda.
„Noh, kui ta ütleb…“
„Et aidas?“
Ott ei vastanud enam. Tal hakkas noorest tüdrukust kahju, sest ta polnud õieti kunagi seda tahtnud, mille ees ta praegu seisis. Asi oli kujunenud nagu iseenesest. Muidugi, tema oleks võinud seda alguses takistada, ja et ta seda ei teinud, see oli tema süü. Pärast läks kõik takistuse peale vaatamata.
Ellil polnud inimesenägu peas. Silmadest said nagu surnusilmad, palgenukid tükkisid äkki esile, suu poleks nagu noore neiu suu ja isegi juuksed tõmbusid nagu ühes näonahaga tuhakarvalisemaks. Ta ei saanud enam sõnagi suust, sest keel ei liikunud, huuled olid tardunud, keha oli oimetuks muutunud. Nõnda seisis ta, kuni silmad hakkasid vett jooksma, siis tuli nagu elu kehasse tagasi ja ta pöördus ümber ning tahtis minna.
„Elli,“ ütles poiss, ja kui tüdruk jäi peatuma, siis jätkas: „ega ma ise poleks sinna läind, aga vanamees kutsus. Ma võiks seal lõpetada, kui sa tahad. See tuli kõik sellest, et sina läksid kambri magama, nemad seal magavad aidas.“
„Muidugi,“ ütles Elli pisut nagu üle õla tagasi, „nüüd lõpetad seal, ja kui sügisel minema hakkad, siis lõpetad siin.“
„Ei, Elli, siin ma ei lõpeta,“ kinnitas poiss.
„Mis sa siis teed?“ küsis tüdruk, pöördus uuesti ümber ja jäi poisi ette seisma, huulil ikka veel kramplikud tõmbed.
„Ma teen, mis sa tahad,“ ütles Ott.
