tud silmadega, nagu tahaks ta otse kiuste Maretile näidata, kui vähe emad teavad oma tütardest, poegadest hoopis rääkimata.
Oskar küsis Tiinalt, kes ju ka kambris magas, et kas ehk tema ei tea, mis küll võiks Elli nutu põhjuseks olla, aga ei, Tiina ei teadnud midagi, nagu ta kinnitas. Maret pöördus Elli enda poole, kuid ei saanud ka selt mingit vastust, kuuldes ainult mõnesuguseid ettekäändeid. Ainult niipalju pandi tähele, et viimasel ajal polnud mitte ainult Oti ja Tiina, vaid ka Tiina ja Elli vahekord äkki halvaks muutunud. Millest see? Mis kurja oli Tiina teinud niihästi Otile kui ka Ellile? Oli ta ehk katsunud nende vahele tükkida?
Elli arvates oli asi just nõnda, aga Tiina oleks pidanud otse vastupidist tõendama, kui ta oleks tahtnud rääkida. Tiina omateada oli tahtnud ainult head, kui ta oli läinud Ellit Oti eest hoiatama, kes käib Oru vahet, aga ta ei osanud ega saanud oma head tahtmist kuidagi usutavaks teha.
Tiina ja Elli vaheline rääkimine toimus õhtul eeskambris enne magamaminekut. Aga vaevalt sai Tiina selle öeldud, mis ta ütelda tahtis, kui Ellit vallutas nii tuline viha, et ta oleks teisele kas või käsitsi kallale karanud. Ei aidanud põrmugi, et Tiina kinnitas pisarsilmil: tema mõtelnud Ellit hoiatada pimesi hukatusse minemast. Kuid Elli nägi Tiinas ainult kadedust ja tasumishimu, sest alguses oli Ott ju temaga naljatanud, nüüd aga Elli poole üle tulnud.
„Sa oled lihtsalt madu inimesenahas,“ susises Elli ise.
„Elli, kallis Elli,“ palus Tiina. „Kui sa ometi teaks, kui suurt ülekohut sa mulle teed!“
„Sulle peaks piibupigi hambasse panema, ja seegi poleks sulle liig,“ vastas Elli aina kasvava vihaga. „Aga oota,
