— valu ja viha: valu, et kõik nurjus tema käes, ja viha, et selle nurjumise põhjuseks oli tema oma vend. Nõnda siis pahvatas ta äkki välja, mis ta alguses oli tagasi surunud.
„Kui Ott on hulgus, siis on ju Tiina samasugune hulgus,“ ütles ta.
„Kui ta samasugune oleks, siis jookseks ka tema nagu hull koer ringi,“ vastas Oskar.
„Jooksekski, kui sina tal kahe käega sabast kinni ei hoiaks,“ sähvas Elli.
„Sa hoiad ju Oti sabast mitte ainult kahe käega, vaid ka küünte ja hammastega kinni, aga ei aita, ikka jookseb. Ei aita muud, kui jookse ise kaasa, ja kui seda muidu ei saa, siis tahad, et ka mina, su vend, joosku kaasa. Lõpuks peavad ehk ka isa ja ema Otil sappa kinni kargama ja talle järele traavima.“
Elli hakkas nutma, sest vend oli osanud tema häda naeruväärseks teha. Aga alla ei tahtnud ta siiski anda ja ütles:
„Eks me näe, kui kaua sa õige seda Tiina saba jõuad hoida, juba nüüd naeratab ta Otile lahkemalt kui sinule.“
„Mitte Tiina ei tiku Otile, vaid Ott Tiinale ligi, sest sinust temale ei aita,“ sähvas Oskar puudutatult.
„Ennem ikka minust kui Tiinast, sest see on kuiv, nii et krõbiseb!“ purskas Elli nüüd vennale. See jäi peaaegu ehmunult seisatama ja ütles alles natukese aja pärast üsna vaikselt:
„Ah niisukesi sõnu tarvitate teie kahekesi rääkides! Sest ega sina ometi ise praegu selle peale tulnd!“
Elli hakkas uue hooga nutma, seistes aidas sama kirjatud kirstu juures, kuhu oli õnnis Krõõt millalgi ammu nõjatunud, kui ta tuli väljalt rukkivihkude vedamiselt, kus Andres oli rääkinud talle oma esimesed karmid sõnad.
