„Küll jõuab otsaga siiagi,“ ennustas Ott suurustavalt. „Mina kas või ise hakkan Vargamäel instruktoriks.“
Ja seda ta oleks ehk võinudki, kui asjad oleksid arenenud endise hooga ja endises kaares. Aga varsti juhtus midagi, mis muutis kogu seisukorra ja vahekorrad. Saabus päev, kus Ott hakkas Oskarilt tõsiselt ratast peale ajama. Kui see ikka veel kõheles, ütles suviline nokkivalt:
„Te ju ise niikuinii kuhugi ei sõida, teil on liim kodus.“
Oskar ei taibanud kohe, millele Ott sihtis, ja sellepärast täiendas see oma ütlust, jätkates:
„Peremees, ärge nüüd mind katsuge lolliks teha, mina tunnen nooti, kui asi puutub tüdrukutesse.“
Nüüd läks Oskar üleni punaseks ja ei teadnud, kuhu oma silmad panna, sest teine oli jõhkralt selle paljastanud, mida tema ise ehk vaevalt nagu loori taha aimanud.
„Mis tüdrukutest te räägite?“ küsis ta viimaks kobamisi.
„Räägin ainult ühestainsast,“ naeris Ott, „räägin teie mannist.“
„Minul pole mingit manni.“
„Noh, kui veel ei ole, siis saate ta,“ rääkis Ott, „mina teda teilt üle lööma ei tule, peremehel on eesõigus.“
„Kui mina teist aru saaks,“ hakkas Oskar.
„Jätke sõprade vahel tühi lori!“ hüüdis Ott. „Kui te aru pole saand, milleks siis see punastamine? Tunneme! Aga mina arvan, teie ei hakka temaga õigest otsast peale. Ta on ju linnatüdruk ja linnas aetakse neid asju teisiti. Linnas pole enam moodis laul, vaid sport, mõistate,“ naeris poiss lõpuks laia lõuaga ja tegi käega mingisuguse liigutuse.
