tuleb siiasamasse. Lehes seisis, et tähedki tulevad maa peale, väiksemad enne, suuremad pärast. Tähendab nemadki tulevad siit oma puusärgitegijat otsima, mis siis veel inimesest rääkida.“
„Aga ega siis tähed ometi Vargamäele lange,“ ütles Maret. „Kõige vanemadki inimesed pole kuulnud, et siia oleks mõni täht kukkund.“
„Kus see Vargamägigi on, ikka maa peal, ei kusagil mujal,“ seletas Sass. „See ongi, millest inimesed aru ei saa, ammugi mitte noored. Ajavad, kihutavad, aga varsti läheb kõht tühjaks, ja siis koju tagasi. Näe Indrekki, tema tahtis kõige kaugemale, läkski ehk kõige kaugemale, aga nüüd on ta siin.“
„Teda ju tühi kõht ei ajand,“ katsus Maret vastu vaielda.
„Tühi kõht või midagi muud, aga tagasi tuli,“ rääkis Sass. „Sellepärast ütlen ma, et kui saaks hoopis minema, siis oleks teine asi. Kui saaks nõnda, et tõused õhku ja lähed, nii et ei tulegi enam tagasi, vaat’ siis maksaks minna. Või kui ei lähe igaveseks, siis ometi mõnekskümneks aastaks, siis juba maksaks lennuki peale mõelda, siis hakkaks minagi veel mõtlema.“
Nõnda Maret ja Sass arutasid noorte lennuhimu. Aga just nüüd, kus nad seda arutasid, hakkas noortel lennuhimu nagu kahanema — miks? keegi ei teadnud, noored isegi vist mitte. Algas kõik õieti sellest, et kui Oskar ja Elli mõtlesid kuhugi minna, kutsusid nad ka Tiinat kaasa. Aga see vaatas neile oma suurte pruunide silmadega naeratades otsa ja ütles, et tema pole kunagi kuskil käinud ja jääb ka Vargamäel koju, sest temal on siingi hea küll. Veel enam: siin on parem kui mujal, sest siin on vaiksem. Pealegi, tema pole enam nii noor, et ei võiks kodus olla.
