Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/166

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nii otsib suilist. Mis aga sellesse puutuvat, et tüdruk pole maatööga nii väga harjunud, siis — eks ta õpi. Kui inimesel on töö peale niisugused lahtised käed nagu Tiinal, arvas isa, siis hakkab ta varsti kõike tegema.

„Ta teenis sinu juures hulk aega, sa peaks teadma, mis inime ta on,“ lõpetas isa oma rääkimise.

„Ta teenis ju linnas, mitte maal,“ vastas Indrek, põigeldes vastusest kõrvale.

„Linnas näeb ju veel paremini, mis inimene keegi on,“ ütles isa.

„Seal oli ta korralik,“ lausus Indrek vastu tahtmist, sest pärast Tiina äratulekut üksi kraavil asja üle järele mõeldes muutus tema süda millegipärast rahutuks, hakkas peaaegu valutama, nii et kui ta praegu oleks pidanud otsustama, kas Tiina võib jääda või peab ta minema, siis oleks ta tingimata pooldanud viimast ja oleks seda ka tüdrukule endale ütelnud. Tiina isegi näis seda Indreku meelemuutust aimavat ja hoidus sellepärast pelglikult temast eemale, et see ei saaks mahti oma endist luba tagasi võtta.

Aga saunas liikus ja talitas ta nagu oma inimene. Et Indrek endale vahepeal oli sängi kokku tagunud ja all isa juures magas, siis tegi Tiina oma aseme sõnalausumata vommile, nagu oleks ta varemalt kellegagi selles asjas läbi rääkinud. Indreku märkusele, et tema oleks võinud ju ahjule ronida, vastas tüdruk:

„Ei, härra, ongi viisakam, kui teie isaga kahekesi all ja mina üksi ülal.“

Nõnda ta siis roniski vommile, nagu oleks see tal üsna harjunud asi, tõepoolest aga tegi ta seda täna esimest korda, sest seal talus, kus ta noores eas ühes emaga mõned suved veetnud, polnud enam sellist ahju ega ahjupealist.

166