prouat kaitsta ja vabandada, „mind ei ole ka tõesti seal enam tarvis. Tuleval sügisel üks laps läheb kooli, teine lasteaeda, minul poleks siis muud kui ainult tubade kraamimine ja toidutegemine. Aga mis siis vanaproua ise hakkab tegema? Arvate teie, härra, et tema oskab istuda, käed rüpes? Eluilmaski! Noh, aga siis olin ju mina ülearu, sest sellest tööst kahele ei jätku. Seni kui vanaproual oli pood, siis oli teine asi, aga niipea kui ta sai poe ära anda, läks kodus kohe põrguks. Ja lapsed pidid seda alati pealt kuulama. Nii et mina arvasin kõige paremaks ära tulla.“
„Hea küll, Tiina, see võib kõik õige olla,“ rääkis Indrek, „aga milleks tulite siia?“
„Aga kuhu ma pidin siis minema, härra?“ küsis tüdruk imestunult vastu. „Teie võtsite mu teenistusse, teie tegite kauba, teie lubasite palga…“
„On teil siis palka veel saada?“ küsis Indrek.
„Ei, vanaproua maksis kõik välja,“ vastas Tiina. „Ta tahtis mulle isegi kahe nädala palga ette maksta, aga ma ei võtnd, sest ega ma temaga polnd kaupa teind, vaid teiega, härra; tema maksis ainult palka. Ma tahtsin kuulda, kuidas teie, härra, otsustate, kas ütlete mind üles või jätate nüüd oma juurde, teil ju ka siin majapidamine.“
Indrek vahtis natukene aega arusaamatuses tüdrukule otsa ja ütles siis:
„Tiina, ma ei saa hästi aru, kas te olete nii rumal või teete end nii rumalaks. Teie olite linnas mitte minu, vaid vanaproua teenistuses. Teie teenisite linnas meie majapidamises. Seni, kui olin mina, käsutasin ja otsustasin mina, ning kui mina tulin sealt ära, läks otsustamine vanaproua kätte. Kui tema teid enam ei vaja, või kui teie ise
