„Mina armastan,“ kinnitas Elli.
„Siis sa ei armasta õieti,“ ütles Indrek.
„Aga mis ma siis oleks pidand tegema, et teda õieti armastada?“ küsis Elli.
„Ma ei tea seda,“ vastas Indrek, „sest ma pole veel nii vana kui mu isa. Aga kui ma kunagi nii vanaks peaksin saama, siis ma ütlen sulle.“
Nüüd hakkas Maret naerma ja temaga naeris kaasa ka Elli, nagu oleks Indrek ütelnud midagi naljakat. Aga see jäi endiselt tõsiseks ja siis ütles Maret oma naeru seletuseks:
„Elli on siis juba ise vana inimene.“
„Jah, siis ma olen juba sootuks vana, nii et ma tean kõik isegi,“ arvas Elli.
„Ei, seda ei või sa ometi teada, mis mina siis tean, sest mina olen ja jään sinust teatud aastate võrra vanemaks. Minul on oma isaga seesama. Mina olen juba vana…“
„Onu, sa ei ole veel vana!“ hüüdis Elli vahele.
„Sinuga võrreldes ometi küllalt,“ vastas Indrek. „Ja siiski ei tea ma õieti, mis sa pead tegema, et vanaisa tunneks seda armastusena. Võib-olla peaksid ei midagi tegema, nagu ei tee puudki midagi. Sest kui lähed midagi tegema, siis vanaisa tunneb seda kohe kui tülitamist.“
„Aga siis ma ei saagi ju teda armastada, kui ma mitte midagi ei või talle teha!“ hüüdis Elli.
„Võib olla,“ lausus Indrek. „Võib olla, et siinilmas ongi nõnda, et vanad ei saa noori ega noored vanu armastada. Ei oska, ei taha. Sa pakud talle veepurki, aga…“
„Aga vanaisa hakkas naerma ja ütles, et õunapuus seisavad õied kauem värsked kui veepurgis,“ rääkis Elli va-
