miks ei või ta siis ka veel suuremat? Miks ei või ta lõpuks sedagi, et muudab lihtsa inimlapse jumalapojaks, kes lunastab maailma, ainult kui sel inimlapsel on küllalt suur ja kindel usk? Mõistad, isa, — küllalt suur ja kindel!“
Nüüd valitses natukene aega vaikus ja siis ütles isa nagu kaastundlikult:
„Indrek, mu poeg, sinuga on asjad halvad. Kas sa just loll juba oled, seda ma ei tea, aga õige asi sinuga küll ei ole. Sina räägid asju, mis on patt pühavaimu vastu, ja seda ei anta andeks ei siin- ega seal-ilmas. Suur kirjamõistmine ajab su jampsima. Sind kuulates tulevad kadunud ema sõnad meelde. Tema ütles ikka, et sina oled meie patulaps. Nõnda nimetas ta sind, kui ta oma südant vaevas poodud Jussi pärast. Ja nüüd ma hakkan uskuma, et sina, Indrek, oled tõesti meie patulaps, sest sinu ema himustas Vargamäele perenaiseks juba siis, kui tema esimene mees Juss alles elas, ja mina tahtsin teda omale naiseks, kui ta oli alles teise mehe oma. Mina võib-olla tahtsin ehk pisut selle teise mehe, tähendab sauna Jussi surmagi, nii et ta läkski end pooma otse minu ja oma naise, sinu ema kurja himu pärast. Kui ma nõnda mõtlen — ja see on nõnda —, siis pean ma veel enne surma tunnistama, et õigus oli sinu emal ja mitte minul, ning õigus oli ka Krõõdal, minu esimesel naisel, kui ta ütles Vargamäele tulles, et soosild jääb soosillaks ja temast ei saa maanteed. Mina uskusin, et saab, aga pole saand tänapäevani. Õigus on ehk Vargamäe lastelgi, kes katsuvad, et saaks aga siit minema…“
„Isa, aga mina tulin Vargamäele tagasi ja mina olen juba ammugi mõelnud, et tuleb, mis tuleb, sünnib, mis sünnib, jäägu või kogu maailm kitsaks, Vargamäel leidub ikkagi minu jaoks ruumi,“ rääkis Indrek isa sõnade vahele.
