„Nii see on,“ vastas Indrek, „sina ei taha noor olla, meie isaga ei taha vanad olla.“
„Ei, lapsed,“ rääkis vana Andres nende jutu vahele, „mina olen oma aastatega üsna rahul. Mul on praegu palju kergem elada kui noores eas. Siis tahtsin sadat asja, aga nüüd ei taha enam midagi, sest milleks tahta, kui surm tuleb niikuinii varssi.“
„Aga õunapuuõied, vanaisa?“ hüüdis Elli.
„Jah, õunapuuõied, need ongi, mis ma veel näha tahan,“ oli vana Andres nõus. „Õunapuuõied ja noored puud, neid tahan ma veel näha. Nemad jäävad siia-ilma kasvama, kui mina ära lähen.“
„Aga noored inimesed jäävad ju ka, vanaisa,“ tuletas Elli meelde,
„Need muidugi ka, need ka,“ kinnitas Andres, „aga noore inimesega on teine lugu kui noore puuga. Noor puu armastab vanainimest, aga noor inimene ei armasta, seda olen mina oma elus tähele pand. Noor inimene armastab joosta ja hüpata, aga noor puu seisab paigal, nii et noor puu on natuke nagu vanainime, ainult et noor puu veel kasvab, aga vana inime ei kasva, või kui kasvab, siis maa poole, mullale lähemale. Vana inime on noortele tüliks, mis tast armastada. Nagu mina teilegi praegu, ma ei jaksa nii ruttu mäest üleski minna kui teie, peate mind ootama. Aga te minge kahekesi ees, küll mina tulen üksinda järele, üksinda ongi rahulikum.“
„Ei, isa,“ vastas Indrek, „lähme juba kõik üheskoos, kolme armastab jumal.“
Nõnda nad siis läksidki tasakesi, astudes jalg jala ette. Andres hakkas jällegi oma juttu noorest puust ja noorest inimesest ja tal oli peaaegu ükskõik, kas teised teda kuulasid või mitte. Elli kitkus samal ajal põllult esimesi rohu-
