elada ja ühest riistast juua, kui pean seda sulle ütlema. Kuula ilusasti mind ära, sest võib-olla seisab jumala ingel ka minu selja taga, kui ma seda sulle ütlen.“
Indreku näos kiskusid lihased otse kramplikult kokku. Ta tegi kätega mingeid saamatult kobavaid liigutusi, pööras ja väänas pisut oma kehagi, nagu tahaks ta ära minna, aga jäi ometi paigale ja istus uuesti järile. See sündinud, isa hakkas uuesti rääkima.
„Jah, mina olen kõige selle aja mõelnd ja arutand ja ei ole muud otsust teind, kui et sinu naine oli hea. Sest oleks ta olnd halb, siis oleks jumal oma ingli läkitand tema selja taha. Aga ta ei läkitand. Jumala ingel tuli sinu selja taha ja nõnda sündis see. Muidugi, kohus tegi õieti, kui ta sind ei nuhelnd ega karistand, sest mis võib ajalik inimene jumala tahtmise vastu. Aga ma olen oma südames aru pidand, et mis asi see küll võiks olla, et jumal sind nõnda taga kiusab? On see sinu kurjuse või headuse pärast? Sest ühte kiusab jumal headusest, teist kurjusest. Kui oled liiga hea, siis jumal saab kadedaks, et inimene tahab temast parem olla, ja nõnda siis tulebki kõik. Tuleb kurjus, et ole hea, eks katsu veel hea olla. Siiski võib-olla kurjus tuleb selleks, et inimene oleks veel palju parem kui ta on, sest kui inimene on kurja teind, siis katsub ta ikka seda heaga tasuda. Vahel mõtlen ma, et jumala ingel ei seisagi sinu selja taga sinu enda, vaid minu pärast, seisab kadund sauna Jussi pärast, seisab sinu ema Mari pärast, seisab terve Vargamäe elu pärast, nagu ta on olnd. Sellepärast sa ehk selle jutlusegi ülal toas pidasid, et nad hakkaks Vargamäe jõge puhastama. Jumal on valind sind oma tööriistaks sinu vanemate patu pärast, sest neile annab ta andeks, aga sinule, nende lapsele, mitte.“
