enam päeval magada, vaid kekerdas mööda põõsavahesid, nagu hakkaks ta juba teise jänese jälgi ajama, tema lõhna haistma. Rabakana losutas esimesel lumest vabanenud kulututiga mättatipul ja ta laskis inimese juba palju lähemale kui kuu aega tagasi. Ühel päeval Indrek kuulis varese kraaksumist ja pisut hiljem häälitses talvike noore kuuse ladval. Aga siis pöördusid ilmad tuulele ja sajule ja kevadest polnud enam märkigi tunda.
Mäe Sass hakkas palke maha võtma, sest tal oli kavatsus uusi eluhooneid ehitada, mitte küll tuleval suvel, aga võib-olla järgneval või selle järgmisel. Vana Andres hoiatas teda, üteldes, et milleks palgid nii vara valmis teha, lähevad käes mädanema, kui jõuab nad seina panna. Aga Sass vastas äiapapale:
„Ma tegin omal ajal surnutegi eluhooned ikka kuivast puust, milleks siis elavatele hakata ehitama toorest.“
Ja nõnda ta siis jätkaski kuuskede ja mändide mahalaskmist, kuigi õieti ei teadnud, millal võib nad seina panna. Tema tahtis lasta nad ära pinnata ja siis katuse alla virna laduda, kus vihmavesi ei pääseks nende pragudesse nõrguma. Osa mõeldud katusealusest oligi tal juba valmis, puuduva osa tahtis juurde ehitada. Kuna Indrek tüdines lausa luusimisest, siis läks ta lõpuks ilma kutsumata Sassile ja Oskarile appi puid pulgestama: hakkas seal saeotsa kinni või võttis kirve ja puhastas palke okstest.
„Kas on veel meeles, et hea kirves ei kannata kuiva kuuseoksa?“ küsis Indrekult vana Andres, kes ka oli tulnud nooremate nalja pealt vaatama. Sest puude mahalaskmisega sai mõnikord tõepoolest nalja, kuigi see nali võis väga hädaohtlikult ja kurvalt lõppeda. Mõtled ja sead nõnda, et puu peaks langema sinna, aga tema pimeloom langeb hoopis teisele poole või teisiti, kui inimene
