IX.
Kestsid päikesepaistesed talvised päevad ja tuhandetähised ööd. Lõunaajal tilkusid juba päikesepoolsed katuseräästad, nii et veest sai kuke juua. Õhtupoole kasvasid tilgete asemele pikad, halkjad ja läbipaistvad purikad, alt peened, pealt jämedad, nagu oleksid nad eriline tõug heledaid porgandeid, mis juurduvad õhus. Aga kui juhtus mõni harilikust soojem ja vaiksem päev, siis langesid need heledad õhukasvud üksteise järele ülalt alla ja purunesid maas heleda kõlinaga.
Nõnda oli nende iga. Aga Vargamäel ei pannud seda keegi tähele, sest nõnda oli sündinud siin juba enne Andrese ja õndsa Krõõda tulekut, sündis kogu nende eluaeg, sünnib tänapäev ja sünnib ka tulevikus, kui on ammu möödunud praegune inimpõlv. Ka Indrek polnud seda varemalt tähele pannud, aga nüüd pani. Ta isegi ei tea, miks talle äkki puutusid silma jääpurikad, need kevadise päikese treitud looduse mängukannid. Nad puutusid silma, kuis nad heast-paremast ühel ilusal päeval ilmusid, paisusid, kasvasid ja siis niisama heast-paremast langedes purunesid. Nad armastasid inimeste eluhoonete lähedust, armastasid nagu inimese endagi lähedust, aga siis kargasid
