Nõnda jutlesid isa ja poeg pimedas toas maast ja taevast, ilmast ja inimesist, aga mõlemal oli samal ajal tundmus, et nad peaksid ja tahaksid midagi hoopis muud kõnelda. Isa tüüriski sõnad mõnikord hella paiga poole, aga Indrek oskas ikka targu kõrvale põigelda. Viimaks ütles isa otseteed:
„Kuule, Indrek, mina olen sinuga juba tükk aega nagu täie inimesega juttu ajand, aga on see siis tõsi, mis leht sinust kirjutas?“
„Ma pole lugenud, mis lehed minust kirjutavad,“ vastas Indrek, „aga küllap nad ehk tõtt kirjutasid, isa.“
„Aga siis sa oled ju mõrtsukas, Indrek,“ ütles isa.
„Jah, isa,“ vastas Indrek.
„Miks nad ei pane sind siis kinni?“ küsis isa.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek nagu lootusetult.
„Tule jumal appi!“ hüüdis isa. „Ennemalt niisukest asja ei olnd. Sõjast saadik oleks nagu kõik aru kaotand. Kõik! Maal ja linnas!“
„Ei, nemad arvavad, et ainult mina olen aru kaotanud, et mina olen pisut lolliks läinud,“ rääkis Indrek.
„Mina küll aru ei saa, et sina oleks lollimaks läind,“ ütles isa.
„Isa, ega minu lollus polegi niisuke, millest aru võib saada, minu lollus või haigus on teissugune, kui ta üldse on olemas.“
„Usud sa siis ise ka, et sa oled lolliks läind?“ küsis isa.
„Ei, isa,“ vastas Indrek. „Aga see ehk ongi minu lolluse või haiguse märk. Teised just seda kinnitavadki. Nad ütlevad: kui inimene veel aru saab, et ta hakkab lolliks minema, siis pole kuigi kardetav, aga kui tema enam aru ei saa, siis on otsas, siis on sootuks halb. Ja minuga olevat nõnda: olen loll või haige, aga ise sellest aru ei saa.“
