pistab endale vöö vahele sinu, pistab kange Kassiaru Nõmmanni, pistab terve Kõrvenurga ja, kui mina oleks noor, siis pistaks vist ka minu. Niisuke on Andrese poeg, kui ta tuleb korraks koju käima. See on, mis mu vana hinge ja südant sööb. Sest vuata, poeg: teie hakkate kord seda jõge puhastama, kuhu kogu ilm on kand risu. Kõik on kand — peremehed, sulased, saunamehed, vabadikud ja karjapoisid. Ja küll sa näed, te puhastate ometi selle jõe ära, nii et rohi ja mets hakkab kasvama. Ja kasvab lausa kõigi silma all. Aga kui sa näed ja kui näevad seda sinu lapsed, näevad võeradki inimesed, mis te siis kõik ütlete? Eks ole siis kõigil keelel või mõttes: seda on vana Mäe Andrese poeg teind. See on Andrese, minu vana vihamehe poja töö. Tema võttis asja üles, tema ajas mehed kokku, tema pani nad tööle. Vuata, poeg, kui ma nõnda mõtlen, siis ma arvangi, et Orule oleks vana Andrese verd, talle oleks õndsa Krõeda verd vaja — Eessuke olgu temaga, hallelooja! Sest mis on minu lapsed teind? Mis oled sina, mu poeg, teind? Joosepile ma keelasin oma vänge vihamehe esimest tütart, aga see on tema endale, ta lastele ja tervele majale õnnistust tuond, seda olen ma märkind. Sedasama õnnistust oleks ka Orule vaja. Vihamehe veri toob Orule õnnistust, sest see on kange veri.“
„Aga minu poiss ei märka Mäe Ellit,“ ütles Karla.
„Poiss on alles noor,“ ütles Pearu nagu lohutavalt.
„Isa, ma kardan, minu poisile ei aita aastad,“ rääkis Karla lootusetult.
„Jäksi tal ju on, ehk tuleb viimaks ka nutti,“ arvas Pearu. „Krutskid on tal juba juurde tulnd.“
„Mis aitavad tema krutskid,“ ütles Karla ja lõi käega.
Mõlemad vaikisid tükk aega. Siis ütles Pearu:
