mulda, taheti vaadata peenraid ja ristikive, nagu oli vaadatud soos sihte ja kupitsaid.
„Kui aga peenrad ja ristikivid paigal seisaksid,“ lausus sauna-Madis nagu endamisi.
„Kuidas nii – paigal seisaksid?“ küsis peremees.
„Öeldakse, et vahel kipuvad teised liikuma,“ irvitas Madis. „Endine peremees kuuldi ikka kaebama, muidu oleks ehk ise koha ostnud. Nõnda ta ütles, et läheb siit Tagapere Pearu pärast minema. See kiitleb veel praegu sellega.“
„Ah niisuke sõrasilm see Pearu! On ta tugev?“ küsis Andres.
„Küllap saad varsti katsuda,“ vastas Madis. „Tema ju selle peale ablas.“
„Tikub kaklema?“
„Tahab rammu katsuda. Mis mehed need muidu on, ikka rinnad kokku, ikka kokku. Tänini käis Tagapere Eesperest üle, näis’s nüüd.“
„Saad sina talle vastu?“ küsis Andres huvitatult.
„Küllap saaks, kui oleks peremees, aga saunamees… noh, see on teine asi,“ vastas Madis.
Andres muigas.
„Tahad sa minuga katsuda?“ küsis ta Madiselt. „Aga nagu mees mehega, mitte nagu saunamees peremehega.“
„Eks võiks ka korraks,“ arvas saunamees sülitades ja peremeest silmadega mõõtes.
„Mis te nüüd hullu teete,“ segas perenaine vahele. „Jätke järele, mõni näeb veel. Lausa tööpäeval põle muud teha, kui mine võitlema, nagu oleks mõni pidu.“
„Kel sellega asja, oma välja ääres,“ vastas peremees.
„Võiks ju ainult kivi tõsta, sellest näeb kohe,“ arvas nüüd saunamees, et perenaise soovile vastu tulla. Sellega leppis ka peremees ja nõnda mindi Madise juhatusel natuke maad edasi, kuni leiti aia äärest kivihunnik. Siin oli paras paik rammukatsumiseks.
„Hakka sina peale,“ ütles peremees saunamehele, „sina oled oma inimene.“
„Ükskõik,“ vastas Madis. „Saad sinagi varsti omaks inimeseks.“
Ta valis kivi, millele ta jaksas tuule alla teha. Aga
