alatasa. Näiteks, advokaat Paralepp, see aina kuristab kui tui oma naisega.“
„See kuristab ainult teiste naistega,“ vastas Karin. „See kuristab minugagi, ainult sina ei näe seda.“
„Tema kuristab puhtast südamest, kuristab ainult äri pärast. See pole abielurikkumine.“
„Sa oled lihtsalt kole!“ hüüdis Karin. „Kui sind kuulata, siis kaob elutahe.“
„Aga ütle ometi ise, oled sa kunagi tähele pannud või oled sa kellegilt kuulnud, et Paralepp heidaks silma noortele tüdrukutele, liiatigi veel plikadele, nagu teeb seda Köögertal?“ küsis Indrek, nagu mõtleks ta kaitsta kas Paraleppa või iseend. „Tema kuristab aina auväärt prouadega, eriti nendega, kes mõtlevad oma meestega lahku minna.“
„Tähendab, tema mõtleb, et ka mina tahan sinust lahku minna?“ küsis Karin. „Ah siis ainult sellepärast on ta minu vastu tähelepanelik? Loodab lahutusprotsessi, mis? Aga tead, mis mina sulle ütlen: peale selle, et ma võin Paralepale lahutusprotsessi anda, on mul tema silmis ka teisi voorusi. Sina muidugi ei usu seda, sest mina olen ju sinu naine, olen sulle kolm last suure valuga ilmale kandnud ja ühe neist veel suurema valuga maha matnud. Sina oled nagu see merihärg Köögertalgi, kes arvab, et voorused on ainult noortel tüdrukutel, eriti veel rumalatel plikadel, kes ei tea pooli asjugi maailmas. Aga mina tean, et ma olen praegu palju huvitavam kui siis, kus ma sinuga abiellusin.“
„Oo!“ venitas Indrek nagu muiates või imestledes. „Sa olid huvitav juba meie abielu alguseski.“
„Olin jah!“ kinnitas Karin. „Olin huvitav ja jäängi huvitavaks, sina ei või sinna midagi parata. Tagant järele ei taha sa seda tunnustada, sest see pole sulle kasulik, paneks sulle kohused peale. Nõnda on kõik mehed. Kui on oma naise ära rimund, siis näeb veel ainult teisi, näeb nooremaid, et ka neid rimuda.“
„Meie mõlemad rimume teineteist vastastikku, see ongi abielu,“ ütles Indrek alistunult.
„Kuidas saab naine meest rimuda?“ küsis Karin.
