Veel oli keegi, kes polnud Karinit unustanud — Kitty nimelt, kes asus praegu Berliinis. Ta oli tahtnud enne ärasõitu oma sõbrannat külastada, temaga jumalaga jätta, kuid kõigist palveist hoolimata ei lastud teda tol korral ometi mitte Karini juurde. Lõpuks Kitty oli leppinud sellega, et kirjutas siinsamas mõned read ja palus need esimesel võimalusel haigele edasi anda. Aga haiglas kas unustati või arvati, et selleks toiminguks pole aeg kunagi hiline, ja nõnda luges Karin sõbranna kirja alles siis, kui ta oli juba kuulnud tema eluviperusest. Mees nimelt laskis ta küll Berliini sõita, käis isegi teda vaksalis lilledega saatmas, aga raha ta temale enam järele ei läkitanud, selle asemel müüs ja likvideeris ta kõik, mis võimalik, ilma et ükski oleks õieti teadnud, milleks või mispärast. Kuna aga Kittyl oli jalgade iluravi juba alanud, siis ei jäänud tal muud üle, kui laskis kiires korras müüa oma lumipalee ühes aia ja kõige muuga, mis seal sees. Ta laskis müüa oma poja pildigi ja selle ostis muuseum, et oleks jäädav mälestis tulevastele põlvedele, kui väga emad kord oma lapsi armastanud. Nõnda oli täide läinud tema kunagine saatuslik sõna: ta annaks lumipalee peente jalgade eest.
Sellest kõigest kuuldes Karin võpatas kogu kehast: tähendab, mitte ainult temal, vaid ka teistel naistel sünnib nende sõnu mööda, nii et naistel peab olema kuri keel. Sest kui nõnda sünnib juba nende enestega, mis on siis veel teistega, kui nad puutuvad neid oma kurja keelega. Tõepoolest, Kittyl olid tema pöörased sõnad saatuslikumalt täide läinud, kui ta kunagi osanud aimata: lumipalee oli läinud, aga mis saab tema jalgadest, sellest polnud tal veel vähematki aimu. Oma hingehädas ta kirjutas Karinile: „Usu, kallis, ma olen hirmus õnnetu, et mul pole usku. Mõtle ometi, kui mul oleks praegu niisuke usk, mis tõstab mäed paigast, siis oleksid need õnnetumad jalad mänguasi. Võib-olla et aitaks väiksemgi usk, kuid mul pole sedagi. Aga ühte ütlen ma: kui mul tõesti kõik õnnestub, siis saab minust usklik inimene ja ma hakkan jälle laual käima, seda olen jumalale tõotanud silmaveega. Sest kirikus
