XXXVI.
Indrek oli jätnud sõnad ja mõtted ja hakkas talitama: ta tegi ettevalmistusi, et koolitöö lõpul lahkuda tasahilju kodunt. Ta tahtis anda Karinile võimaluse oma elu seada, nagu ta heaks arvab. Selleks oli kõige otstarbekohasem loobuda kõigest ja lasta maksvusele vaba valik, vaba otsustusvõime.
Muidugi, Karin oli ka praegu vaba, aga Indrek arvas, et tema ei suuda kauemat aega naise suurt vabadust pealt vaadata, teda kaasa elada, tema läheb ehk kadedaks ja kui inimene on juba pisinatukenegi kade, siis ei oska enam keegi öelda, ei tema ise ega teised, mis võib juhtuda. Oletatavate juhtumuste pärast Indrek mõtleski taganeda võitlusväljalt, tunnustades end niiöelda lööduks.
Aga ettevalmistusi tehes löödud mehena, temaga sündis imelik asi: tema valmistus ja valmistus, aga ometi tundus, nagu ei saaks ta millalgi ega millegagi valmis. Tema nagu ise oli see, kes veeretas endale valmistusteel ootamata raskusi ette. Valis ta täna mõned raamatud välja, mis mõtles esiotsa kaasa võtta — sest kõike siit ära viia, selleks ei leidnud ta veel mingit põhjust, — siis leidis ta järgmisel päeval, et need oma harilikku paika teiste raamatute vahele tagasi pugenud. Kuis oli see võimalik? Oli tema ise nad sinna pannud või tegi seda keegi teine tema selja taga?
Indrek seisis oma raamatute ees ja mõtles tükid ajad. Aga ta märkas äkki, et ta ei mõtle üldse raamatuile, vaid hoopis millelegi muule. Kuid seegi, millele ta mõtles, polnud nagu see õige mõte, vaid õige mõte oli kuski kaugemal, kuski varjatud paigal — õige mõte oli Karini keha küljes. Õieti polnudki see mõte,
