ei pea mängima, sest noored armastavad veel tõsiselt…“
„Noored just ei armastagi tõsiselt,“ ütles Paralepp vahele.
„Aga minu mees ütles, et armastavad, ja mina uskusin teda siis. Uskusin ja mõtlesin, et kui õige katsuks ja vaataks, kas mehel on õigus, et noortega läheb tõsiseks ning lõpeb kurvalt. Et ma uskusin, see ei tähendanud ju veel, et oleks õige, sest uskuda võin ma ka seda, mida pole kusagil olemas, terves maailmas pole olemas. Mina usungi ainult niisukesi asju, mida pole olemas, sest nõnda saan ise, saavad teised inimesed, saab kogu maailm rikkamaks. Maailm ja inimesed on ju muidu hirmus vaesed, rikkadki on vaesed, aga mina usun nad rikkamaks, palju rikkamaks, nii et on palju parem elada kui muidu. Vahel kukun küll oma usuga vupsti! sisse, aga siis ronin jällegi välja ja usun ilusasti edasi. Nõnda on praegu ka selle vaese poisiga seal all tänaval: mina usun igakord uuesti, kui näen teda, aga tänini pole ei midagi tõsist ega ka õieti kurba, ainult pisut nalja teeb mulle. Nii et minu mees eksib, kui ta räägib teistest meestest, või mina ei saa temast õieti aru.“
„Ka mina ei saa teie mehest aru,“ ütles Paralepp. „Milleks ta laseb teid jännata poisikestega?“
„Milleks?“ kordas Karin. „Tema ütleb minule: valitse end ise, minul pole selleks aega. Valitse, kui tahad olla iseseisev. Noh, seda ma tahangi, ainult uskuda on kergem kui iseend valitseda, selles on häda. Aga mees ei taha minu üle valitseda, kui ma usun iseseisvalt. Mina usun ju iseenda ja teised rikkaks, aga mees on vaene, sest tema ei usu, et saab kedagi rikkaks uskuda. Sellepärast ei tahagi ta minu üle valitseda, sest millal on enne vaene valitsenud rikast, ütleb ta.“
„Kui te ometi ka minu pisut rikkamaks usuksite, armuline proua,“ susises Paralepp, nagu keegi kägistaks teda. „Kui te usuksite mu nii rikkaks, et…“
„Las te võtate enne sideme ümbert ära, nii et ma näen teie uut hammast ja lõhkist huult, küll ma siis. katsun uskuda.“
