„Aga minu mees ütleb, et töö on siinilmas ainuke, mis vaeva tasub,“ vastas Karin.
„Võib-olla et mõnel tasub, minul mitte,“ seletas Ida. „Mina olen küll tööd teind, seda tõendavad mu jalasäärte laienenud veresoonedki, aga ometi jättis mees mu maha.“
Viimased sõnad kõlasid otse karjatusena, kuid Karini südames tekitasid nad ainult rõõmu. Tähendab: Indrek kas ei tea, mis ta räägib, või ta valetab ja petab, sest töö ei too ju õnne. Töö on muu seas väike asjake, aga õnneks temast ei jätku, sest muidu Ida poleks karjatanud nõnda. Sellepärast pole ka Karinil mõtet hakata õnne ja rahuldust otsima tööst. Nii et nüüd, jumal tänatud, ei tule ei vaipa, väljaõmblusi, tikandusi, kudumisi ega muud selletaolist, sest Karin kuulis Ida valusat karjatust.
„Ja kas sa oskad arvata, kelle pärast?“ jätkas Ida Karini mõtete vahele. „Mingisuguse tühipalja plika pärast, kes käis minu juures hambaid plombeerimas — nimelt minu, mitte tema juures. Sellest algas tutvus. Mees on teda ligi aasta minu salaja üles pidanud. Ja usu või ära usu, aga minul polnud sellest vähematki aimu. Viimasel ajal muutus ta küll pisut närvilisemaks, aga sellest ei osanud ma midagi arvata, sest närviline oli ta ikka. Ja miks ta seda tegi? Arva! Ma olevat vormist väljas, haavavat tema ilutunnet. Mõistad? Temal olevat naisest teine ettekujutus ja ideaal ja temale ei olla kuigi tähtis, et naine hommikust õhtuni tööd rühmab, sest tema jõudvat isegi viisaka ülespidamise teenida. Kas meie abielu algusel ka jõudsid? küsisin mina, aga tema vastas üsna lihtsalt: milleks algust meelde tuletada, kui juba lõpp on käes. Ja nõnda siis ongi nüüd lõpp — mina istun üksi oma lapsekarjaga.“
„Jumal tänatud, et sul on lapsedki,“ arvas Karin.
„Suurepärane!“ hüüdis Ida. „Juba praegu heidab vanem tütar mulle ette, ma olevat isa kodunt välja söönud, mis siis tuleb veel pärast. Lapsed on tänini olnud mu ainuke tõsine rõõm, aga nüüd ma kahetsen kõigest hingest, et nad mul kaelas. Ja muidugi, ma ei häbene
