„Seda kuulen ma praegu esimest korda.“
Aga Karin karjus talle nuttes vastu:
„Tähendab, sa valetad edasi! Sa vead mind ikka veel ninapidi! Sa oled mind kogu eluaeg petnud ja pole mind kunagi armastanud. Mu isa oli ju siis rikas, kui me abiellusime, sellest aitas sulle. Mina olin ainult kaubapealis, millega tuli armulikult leppida. Me vaesed naised, meid on ju ilmas palju rohkem kui mehi. Aga mina ei taha enam nõnda edasi elada, ennem kasvatan üksi oma lapsed suureks, sest ka neist saavad ju ainult naised. Et neid surm ka ei korista! Poisi võttis, aga tüdrukuid ei taha. Meie oleme see umbrohi, mida sõtkutakse…“
Indrek katsus mitmel korral vahele rääkida, aga see suurendas ainult Karini nuttu ja sõnadevoolu. Nõnda siis tuli alguses leppida ainult kuulamisega. Selle tõttu oli võimalik seisukorra üle järele mõelda.
Asi oli täbaramaks kujunenud kui Indrek kunagi osanud oodata või oletada: Karin teadis tema saladusest rohkem kui tema ise, ja see saigi kõige raskemaks komistuskiviks. Oli mõttetu avaldada kahtlust, et Karini teated on ehk ainult põhjendamatud kuuldused, tema jäi oma juurde. Tema pidas tõeks seda, mis oli kõige võimatum ja uskumatum, sest nõnda olid tal mehe vastu kõige kangemad trumbid, nõnda oli tal enda arvates kõige rohkem õigust. Ta oli valmis peaaegu sedagi uskuma, et Indrek oli see, kes vedas oma koolivenna kas teades või teadmatult politsei küüsi — vedas surma, mille tasuks teda ennastki nüüd varitseb surm. Tema elu tähendab on ammugi võõrastele panti pandud ja tema naine ning lapsed pärivad või saavad ainult selle, mis võõraste armust üle jääb. Karin elab niiöelda surmamõistetud mehega ühes majas. Sellepärast ongi arusaadav, miks Indrek elab nõnda, nagu ta elab: temal pole enam öö- ega päevarahu, temal pole enam muud mõtet kui aga ainult surm. See ongi see õige põhjus, miks ta põgenes Karini juurest magamistoast: tema ei taha olla oma naisega, vaid ta otsib üksindust, et olla oma surmaga. Muidugi ei ütle ta seda Karinile, ennem läheb ja räägib ta sellest Tiinaga, just
