nagu mina sinule. Kui mina midagi räägin, siis räägin ma sulle isegi oma tundmused, aga kui sina räägid, siis nõnda, nagu ei ütleks sa midagi. Ometi nõuad ise, et ma sind milleski ei kahtlustaks.“
„Üsna õige,“ ütles Indrek, „mina kuulen sinult tundmustest, sina minult tõsiasjust, et aga need sulle midagi ei ütle, siis paistab, nagu polekski ma sulle midagi rääkinud.“
„Ära pööra minu sõnu pea peale,“ vastas Karin ägestudes. „Parem ütle mulle otsekoheselt, tean ma nüüd Meleski asjas kõik või on veel midagi tulemas?“
„Ma ei tea isegi selles asjas kõike, kuidas saaksin ma seda siis sinule öelda,“ vastas Indrek põigeldes, kuna ta endamisi aru pidas, kas vaikida oma tegelik osavõtt ja sellega seotud asjaolud surnuks või kui rääkida, mis siis rääkida. Peab ta ütlema, et ainult tema parema käe liigutus päästis tema elu ja et selle põhjuseks oli ehk ainuüksi see, et ta ei pannud Meleski parema käe liigutust tähele, sest muidu ta oleks ehk ebateadlikult seda jälginud ning siis oleks temaga sündinud seesama, mis Meleskigagi? Peab ta seletama kogu oma kahtluse, et Melesk toimis ehk enesetapjana ja et ta toimis üsna hoolimatult, sest kõige väiksema vääratuse juures oleks surm tabanud ka teda, Indrekut, istusid nad ju üsna lähestikku, peaaegu külg külje vastu? Lõpuks: peab ta ehk rääkima sellestki, et väga tõenäolikult võidakse teda kahtlustada Meleski reetmises ja et kui see saab kuidagi avalikult teatavaks, siis teda võib ähvardada hädaoht, saada äraandja palga osaliseks, mis tähendaks surma? Pidi ta tõepoolest seda kõike rääkima, sest ainult siis oleks nende vahekord täiesti selge ja puhas, nagu Karin seda viimasel ajal nii sagedasti armastas toonitada? Aga see võiks Karinilt riisuda öö- ja päevarahu, une ja söögiisu, lõpuks isegi aru ja sellepärast Indrek otsustas jätta kõik nagu on: hoidub kõik saladuses, on hea, tuleb midagi avalikuks, nii et Karin saab sellest kuulda, siis on see paratamatus ja eks siis näe, mis teha või kuidas toimida, aga ega kõik ikkagi päevavalgele uju. Nõnda arvas Indrek.
