laskevalmiski revolvri juurde, kui sihtiv revolver seisab selja taga? Minu arvates mitte mingit.“
„Loomusunnilik liigutus äkilises ärevuses,“ ütles ametnik.
„Väga võimalik,“ vastas Indrek, „aga minule paistab tõenäolisem, et loomusunniliku liigutuse asemel oli teadlik liigutus, sest muidu poleks teie ju lasknud. Ei oleks ju, kui ta oleks käed üles tõstnud? Ega?“
„Muidugi ei oleks,“ vastasid laskjad.
„Ja mis oleks teda kohtus oodanud?“ küsis Indrek.
„Vististi ka surm,“ vastas ametnik.
„No näete,“ ütles Indrek nagu võidurõõmsalt. „Mis mõte oli temal siis käsi üles tõsta.“
Ja nüüd Indrek hakkas kõike meelde tuletama, millest rääkis Melesk talle täna ja ka eelmisel korral, aga ta jutustas seda nõnda, nagu oleks see kõik sündinud täna seal metsas kollasel männitüvel, mille pealt Melesk langes lõpuks surnuna. Isegi Mauruse pikka söögilauda tema rukkileivaga ja vürsti laua otsas tema saiakannikaga ei unustanud Indrek. Lõpuks oli tal ainuke palve: see, mis ta rääkinud ja seletanud, jäägu ainult ametlikesse aktidesse ja pealtkuulajate mälestusse ja ärgu pääsegu avalikkuse ette. Melesk tahtis surra ausa revolutsionäärina, et oma mälestusega mitte riivata ei sõpru, tuttavaid ega võhivõõraid. Saagu talle see au osaks. Usutagu, et tema langes võitluses inimsoo parema tuleviku eest, kuigi ei tema ise ega tema kaasvõitlejad usu ega ihka seda tulevikku, nagu ta seda tõendas Indrekule seal männitüvel.
„Teil tuleb nüüd väga ettevaatlik olla,“ ütles ametnik Indrekule, kui nad tõusid lauast, et jumalagajätuks kätt anda.
„Kas kahtlustate ikka veel mind ja panete mulle saba järele?“ naeratas Indrek.
„Meie mitte,“ vastas ametnik, „vaid teised, kadunu sõbrad. Pole ju midagi loomulikumat, kui et just teis nähakse seda inimest, kes meelitas Meleski metsa, et seal teda meie kätte mängida. Mõistate?“
Need sõnad rabasid Indrekut sel määral, et ta istus uuesti toolile ja alles siis ütles:
