dagi. Aga veel üks küsimus: kui sina oleksid minu seisukorras ja otsustaksid minna maa alla, kuidas sa seda teeksid, kas iseomal jõul, vaenlase läbi või sõprade abil?“
„Ma ei saa sinust hästi aru,“ ütles Indrek, et aega võita mõtlemiseks.
„Mis seal siis aru saada,“ seletas Melesk. „Asi on üsna lihtne: sul on ees vaenlane, keda pead ründama, ja selja taga sõber, kes sunnib ründama. Tahad või ei taha, sa pead. Kui ründad, saad peaaegu kindlasti surma, kui taganed, siis on surm möödapääsematu. Kolmandaks hoiad sa surma oma käes, mõistad? Millise sa valiksid, kas selle, mis su oma, mis su sõbra või mis su vaenlase peos?“
„Selle üle peaksin ma järele mõtlema,“ ütles Indrek.
„Siis mõtle,“ käskis Melesk. „Mind huvitab väga sinu seisukoht.“
„Kuule, ütle mulle õige otsekoheselt, ega sa ometi ennast siin minu silma all mõtle tapma hakata?“ küsis Indrek äkki.
„Vastan sulle päris ausalt ja otsekoheselt: enesetapmisele pole ma kunagi mõelnud,“ ütles Melesk. „Milleks iseenese timukaks hakata. Inimene võib ometi ausama otsa leida, kui ta seda nii väga ihkab. Mina kui revolutsionäär võin ometi nõnda otsa saada, et minu nimi jääb igaveseks revolutsiooni pühakute registrisse. Kui ma muud pole ära teeninud, siis ausa surma ometi. Või arvad ehk sina, et ma peaksin surema timuka silmuses?“
„Tead, va vennas,“ ütles Indrek, „oleks see minu teha, mina saadaksin su otseteed paradiisi. Mispärast? Selle saiakannika pärast, mida sa nägid Mauruse juures, nii et sinust sai põrandaalune. Just! Selle Mauruse vürsti saiakannika pärast saadaksin su taevariiki.“
„Väga hea,“ naeratas Melesk, „aga kas sa nüüd ei ütleks, millise surma sa valiksid — enese, vaenlase või sõbra käest?“
„Minu arvates pole küsimus õieti esitatud,“ ütles
