XXVI.
Aga Indrekul ei jätkunud tahtmist või jõudu Karinit alati nii kõvasti hoida, et tal oleks küllalt hea ja et ta ei himustaks paremat. Pealegi sündis varsti midagi, mis lõi nagu segi kõik olnu ja oleva. Sündmus ise polnud mõni teab kui uus, suur või ootamatu, ometi sai ta nagu omataoliseks saatuslöögiks. Sest mis erilist tähendust võis olla ühelainsal inimelul, kui alles hiljuti olid hukkunud tuhanded ja miljonid, ilma et kogu maailm oleks sellest suuremat väljagi teinud või oma eluviisi muutnud. Ehk mis tähendus võis olla paari kõrvalise inimese pisarail, kui iga päev, iga tund tuhanded ja miljonid nutavad oma lähimate ja kallimate kalmudel. Ja ometi tuli kõik nõnda, nagu oleks hukkunul lasunud mingisugune needus või vanne, mis läks tema surma hetkel üle elavatele.
Maast madalast Indrekut oli eriti huvitanud asjade tulek ja minek, sest ta isegi ei teadnud, mis ajast saadik tal oli tekkinud imelik aimdus, et asjades polegi muud kui ainult tulek ja minek. Asjad on tõelikult olemas ainult unistuses ja lootuses või mälestuses, mitte mujal. Olevikku ei ole, on vaid tulevik ja minevik, eriti viimane, sest tema püsib kõige kindlamana. Sellepärast ongi inimeste tähelepanu juhitud peaasjalikult tulevale ja läinule, mitte käesolevale. Mineviku viirastuste ja tuleviku unistuste pärast inimene on valmis hävitama kogu käesoleva.
Samas meeleolus Indrek oli juba väikese poisina armastanud mitte niipalju kevadet kui tema tulekut. Ta oli nädalate kaupa sammudega mõõtnud oma varju pikkust keskpäeval, oli käinud ikka ja jälle vaatamas mäekünkaid, et tabada silmapilku, millal nad vabanevad lu-
