Aga see ju tähendab, et kui tal juhtuks veel mõni kuritegu või saladus, siis ta juba minule ei räägiks, vaid jätab selle täiesti omale. Aga ehk tal ongi juba uusi patte ja saladusi hingel? Ehk on tema samasugune nagu teisedki, kes elavad üsna rahulikult oma kuritegudega edasi? Tingimata peab tal nii mõndagi hingel olema, mida Karin ei tea. Sellepärast keelas ta Tiina saladuste kallal juurdlemastki. Võib-olla tema ise teabki seda saladust, ainult Karini eest püüab ta seda varjata. Jah, kõik võib olla ja ometi elavad kõik nõnda, nagu poleks mitte midagi.
Need olid piinavad mõtted ja sellepärast oli Karinil hea meel, kui Rönee ühel päeval ukse taga seisis ja kõlistas. Temaga polnud vaja mõelda, sest Karin arvas, et kui keegi õpib laulma, milleks siis veel mõtlemine. Muusika on üldse mõttetu tegevus ja sellepärast ajabki ta nii kergesti armastama, tuleb ju armastus siis, kui ei mõtle, nagu seletab Indrek. Nii et see asi oli Karinile üsna selge. Aga ta pidi oma üllatuseks nägema, et ka Rönee kipub mõtlema, aina mõtlema, nagu oleks see mingi paratamatult nakkav haigus. Pealegi mõtles ta üsna kurbi mõtteid, mis tegi kogu tema harrastuse peaaegu mõttetuks.
„Enne oli hea,“ rääkis Rönee, „suri inimene, siis suri ka tema hääl ja jumal kaasa. Aga praegu: inimene võib surra kas või kümme korda, hääl elab edasi, nagu oleks elav hing mitte inimeses, vaid tema hääles. Ole nüüd hea ja õpi laulma, nii et keegi sind tahaks kuulata, kui iga koolijüts oskab grammofoni üles keerata ja mõne Martini või isegi Caruso peale panna. Mine katsu nendega võistelda. Sest mõelge ometi, meid on ainult miljon ja kuidas suudame siis teistega võistelda, kui neid kümned ja sajad miljonid. Ja ometi küsib sinult iga grammofonikeeraja: miks sa ei laula nagu Caruso, miks sa ei laula nagu grammofon? See on see häda. Enne pidi võistlema elusate inimestega, aga nüüd surnutega ja masinatega, öelge nüüd isegi, armuline proua, kes peab siin vastu? Kes suudab siin vastu pidada, kui meid on ainult miljon ja teisi küm-
