sed on halvad, kui nad nuusivad. Ja lapsed on veel halvemad, kui nad nõnda teevad.“
„Miks on lapsed veel halvemad?“ küsis Tiki, keda Tiina ja ema seletus ei rahuldanud.
„Kas kuulete, Tiina,“ hüüdis Karin teenijale selle asemel, et vastata Tikile. „Minge ja seletage nüüd niisukestele midagi!“
„Aga miks on lapsed veel halvemad, kui nad nuusivad?“ küsis nüüd ka Miia.
„Väga lihtsalt — sellepärast et lapsed on väiksemad, ja kui väiksed teevad niisama halvasti nagu suured, siis on see veel halvem kui suurte halbus. Papa võtab ja sööb terve suure hapu ja soolase kurgi ära, eks sa mine tee järele — jood enese sealsamas lõhki.“
„Soo, nüüd ma sain aru,“ ütles Miia. „Et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära, on sellepärast halb, et hapu kurk on soolane, eks, mamma.“
„Mitte midagi ei saa sa aru,“ vaidles Karin tütrele vastu. „Mõista ometi ükskord: mitte see pole halb, et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära ja rüüpab taldrikult veel soolveetilga peale, öeldes, ah kui hea, ah kui hapu, ah kui soolane, ah kui karastav. Saad aru, sest pole midagi, las papa sööb ja rüüpab ning kiidab. Aga ära sina söö, sest sina oled alles väike ja oled pealegi veel tütarlaps ning tütarlapsel pole viisakas korraga niipalju haput kurki süüa ega taldrikult soolvett peale rüübata. Fui, see on hirmus inetu ja viisakuseta. Tütarlapsed ei tee seda kunagi.“
„Aga kui ma oleks poiss, kas ma siis võiks terve hapu kurgi ära süüa ja soolvee taldrikult peale juua?“ küsis Miia.
„Fui! Ei!“ hüüdis Karin. „Viisakad poisid ei tee seda kunagi. Oled sa kunagi näinud, et mamma lõrbib taldrikult kurgi soolvett. Ei, mamma ei tee seda kunagi, sest see pole ilus ega viisakas.“
Miia mõtles natukene aega ja ütles siis:
„Soo, nüüd on mul see asi selge: nõnda tohib teha ainult papa, sest tema on mees. Kui ma saaks papaks, siis võiks ma terve hapu kurgi ühekorraga suhu pista ja taldrikult hea suutäie soolvett peale rüübata. Nõn-
