Eit hakkas rääkima selleks, et peletada Mägarit tema kavatsusest, aga tema sõnade tulemuseks oli just vastupidine: Mägar asus maalima. Ometi ei hoolinud kõneleja sellest, vaid rääkis aina edasi, keereldes kümnes teisendis köögis asuva nõia ja kuiva nurga ümber, mida tal polnud lapsele alla panna. Mägar võib-olla poleks ehk eide vada mikski pannud, kui tal endal aastaid tagasi poleks surnud poeg umbes samas olukorras, ilma et keegi oleks õieti teadnud või küsinud, miks või kuidas. Eite kuulates Mägar kuulis nagu esimest korda iseoma lapse surmalugu. Esimest korda kuulis ta selle vene eide suust, et lapsele peab võima vähemalt kuiva nurgagi alla panna, muidu ta väetike sureb. Aga ehk ei olnud ka tema lapsel seda viimast, ehk puudus ka temal kuiv nurk?
Mõtiskledes ja kuulates Mägarile viirastus, et tema ees keset lilli lamab tema oma laps külmana ja kangena ja et alles täna esimest korda taipab ta õieti tema surma. Õigem: võõra lapse kaudu mõistab ta oma last ja oma lapse kaudu mõistab nagu äkki kõiki lapsi, kes lamavad kuski külmana ja kangena. Kunagi varemalt polnud Mägar nõnda näinud lapse armetut, viletsat ja haletsemisväärset keha tema peente säärte ja pisitillukeste, pooleldi arenemata jalgadega, tema nii õrnade küljekontidega, et nad peaksid juba ainult õhukese, tuhakarva nahakile alla kokku langema. Ja siis need nääpsukesed, veretud huuled, meeletult nukker suukene ning aukuvajunud silmad, puhas ja muretu otsaesine, kuhu langevad õrnad udemed! Mägar tunneb äkki, kui hirmus üksinda ja kõigest mahajäetuna lamab see vilets lapselaip. Mida rohkem püüad teda millegagi ümbritseda, seda mahajäetumaks ta muutub. Peaks tooma tema lähedusse pidulaua ühes pidutsejatega, peaks asetama siia kogu karnevali värviküllases ilutulestikus, alles siis mõistaksid ehk kõik, kui mahajäetud on see pisike putukas praegu ja kui mahajäetud ta oli juba eluajalgi.
Aga Mägaril pole käepärast ei pidutsejaid ega karnevali, temal on ainult lilled, palju lilli, ja ta laseb neid aina juurde tuua, laseb aina kuhjata värve, et
