XXII.
Nõnda algas Itamite lumipalees töö, toimetamine, rähklemine, jooksmine ja tõttamine, nagu polnud seda nähtud ei lapsukese eluajal ega ka enne seda. Surma tõttu oli laps saanud perekonna isikulisest asjast niiöelda seltskondlikuks esemeks. Kui Itamid ehk enne seda päris hästi ei mõistnud, siis nüüd veendusid nad selles alatiseks.
Kuni nende laps elas, ei tundnud peaaegu keegi tema vastu huvi, ehk olgu siis, et mõni tuttav proua, kel omal juba kaks, kolm tütart ja mitte ainustki poega, põletas salajas südames kadedusviha. Kogu maailmas ei leidunud ainustki inimest, kes oleks raatsinud lapse heaks ohverdada mõnegi silmapilgu oma kallist ajast. Isegi Karin unustas lapsukese ühes tema haige kõhuga, niipea kui tulid omad mured ja hädad. Samuti rippusid ka kõik teised oma murede ja hädade küljes või neid vaevasid rasked seltskondlikud kohustused.
Nüüd oli äkki kõik muutunud: Itamite lapse vastu leidus huvi igal pool. Tikkusid teda vaatama isegi need, keda ei tahetud lapsele tema eluajal ligi lasta, kartes nende kurja silma. Proua Itamil hakkas õudne, kui nad vahtisid tema last koolnunagi. Leidus eitesid, kes pakkusid end lapsukese juurde valvama ja pühakirja lugema, sest kuigi ta oli jäänud ristimata, ometi oli ta ju ristiinimeste laps, mitte aga mõni konnapoeg, nagu Kittyle surivoodil oli viirastunud. Tuli isegi proua Köögertal seks otstarbeks Itamite majja, olles valmis alistunult loobuma igasuguseist teisist seltskondlikest kohustusist.
Kui Itamitel oleks kunagi püsivust ja aega leidunud mõtlemiseks, siis oleksid nad pidanud otsusele tu-
