kata. Sellepärast on ta tükk aega üsna keeletu. Lõpuks leiab ta vastulöögi.
„Ja sina usud, mis teised räägivad?“ küsib ta. Kuid vastuseks lendasid jällegi pommid, mitte sõnad, sest Indrek ütleb:
„Vististi uskusin, ega ma muidu rääkijale vastu vahtimist andnud.“
See rabas Karinit veel rohkem kui esimesed sõnad. Tähendab Indrek on tema pärast kakelnud, on tahtnud tema ja iseenda au kaitsta võib-olla samal silmapilgul, kus tema oli teel sinna, kus tema oli seal, Paralepa juures. See tegi Karini südame hoopis pehmeks, meele peaaegu härdaks. Aga ühes sellega ta tundis ka veidikene rõõmu ja tänulikkust Paralepa vastu, et see teda autos suudelnud, sest nõnda sai Karin teada, et Indrek ikka veel teda armastab. Just nii, Indrek armastab teda, sest Karini arvates oli kaklemine kõige kindlam armastuse tunnus.
„Sa ise võiksid nüüd sealt maalt edasi jutustada,“ räägib Indrek, segades Karini mõtteid. „Rohkem ma ei tea, sest kellegile ei paku lõbu armulugusid jutustada, kui selle eest rusikaga näkku sõidetakse.“
Karin tunneb end äkki üsna pisitillukesena. Samal ajal meenub talle see tühi kuristik, mis avanes talle viimati Paralepa juures. Ja talle näib, nagu langeks ta praegu sinna sisse, kuid ei lange ometi alla, sest ta on nii pisitillukene, et jääb tühjuses lendlema, nagu tolmukübemekene helendavas päikesekiires. Seal ta nüüd hõljub ja keegi puhub vahetevahel tema peale, et ta ei jääks ühele paigale peatuma.
„Või polegi midagi muud sündinud?“ küsib Indrek.
Need sõnad toovad Karini silmad tulvil vett täis. Ta tunneb, et oleks praegu õnnelikem inimene maailmas, kui ta võiks vastata jaatavalt, aga et ta seda ei või, siis lohutub ta vähemalt sellegagi, et ta on ju nii imetillukene, mis võiks temaga ikkagi juhtuda. Ja kuigi juhtub, siis las juhtuda, sest nii imetillukesest pole kellelgi ometi midagi. Nõnda hakkab ta jutustama ja ta ei unusta sedagi ütlemast, mis ta autos lõ-
