„Ma ootan,“ lausus Indrek endises liikumatuses.
„Ma ei saa nõnda,“ ütles Karin nüüd. Ta tõusis sohvalt ja läks Indreku juurde, puutus teda kätega siit ja sealt, nagu tahaks ta teda silitada või paluda, et ta teda kuidagi aitaks. „Tule sohvale, või võta mind oma juurde,“ lausus ta lõpuks nagu piineldes.
„Siin pole kahele ruumi,“ vastas Indrek, ja Karin ei julgenud oma salajast soovi avaldada, et Indrek lubaks teda oma põlvele istuda, võtaks ta lihtsalt enda juurde, nagu ta seda varemalt nii sagedasti teinud. Karin ootas ja näpitses Indreku kuue krae kallal, et see ehk tema soovi aimaks, aga Indrek jäi külmaks ja ükskõikseks ja ei liigutanud ainustki liiget.
„Tule siis sinna, kui siin pole minu tarvis ruumi,“ ütles Karin viimaks.
Indrek tõusis sõnalausumata toolilt ja läks istus, kuhu soovitud. Karin seadis enda tema kõrvale, kerides jaladki üles.
„Sa oled nii hirmus, et ma ei julgegi sulle rääkida,“ ütles ta. „Kõik läheb teisiti, kui ma mõtlesin. Mina ise olen teisiti ja sina oled teisiti. Kitty hoiatas mind küll, aga…“
„Kes on see Kitty?“ küsis Indrek ükskõikselt.
„Proua Itam,“ vastas Karin.
„Tähendab, tema teab juba ka, et…“ tahtis Indrek öelda.
„Ei, tema ei tea midagi, sest temaga ma rääkisin üldse meestest, mitte sinust, aga Idaga…“
„Ja kes see Ida on?“ küsis Indrek vahele.
„Issand jumal! Et sinul ka midagi meeles ei seisa!“ hüüdis Karin ja seletas: „Proua Karimi eesnimi on ju Ida, ma olen seda sulle…“
„See on vähemalt inimene,“ lausus Indrek.
„Eks ole!“ hüüdis Karin peaaegu õnnelikult. „Sellepärast ma temale…“
„Hea küll,“ ütles Indrek vahele. „Kitty ja Ida, tähendab kaks, neile rääkisid sa juba, enne kui tulid minu juurde. Kellele oled veel rääkinud?“
„Heldene taevas!“ hüüdis Karin, ja tema hääles kostis hirm ning ka etteheide. „Kuidas sa minult küsid?
